kallata, õhku kerkib mõnus leiva küpsetamise hõng. Kui juba saunast juttu tuli, meenub ka liha grillimine. Seegi lõhn on väga hea. Ja muidugi taimed. Neid on nii palju ja neil kõigil on omapärane lõhn, mis kokku annab suve lõhna. Oma moodi lõhn on ka mere ääres. Pisut adrut ja päikest ja tuult. Või millest see just tuleb. August meenutab mulle komposti ja kõdu. Aga see ongi ju selline kuu. Siis hakkab õhk jälle kargemaks muutuma. On ka teistsuguseid tegelasi, kes naudivad hoopis omapärasemaid lõhnu. Minu vennale Jatsile meeldib bensiini lõhn. Minu arust pole see just meeldiv lõhn, aga päris vastik ka mitte. Aga kõige nõmedam on mu ema lõhna meel. Talle meeldib visnevski rohu lõhn. Väiksena mängis ta , et käsi on katki. Siis määris paksult rohtu ja sidus kinni. Käis päevade viisi ja nuusutas. Loomulikult on tal veel terve virn uhkeid lõhnu. Ta eelistab ainult tuntud kaubamärke
Kuldsed toone kasutati tagasihoidlikult. Kulda ja hõbedat kombineeriti pastelse, sügavrohelise või oranziga. Sellised nõud sümboliseerisid sügavust, delikaatsust ja õrnust.Väga armastatud ja levinud olid kõrgtasemelised lakitud tarberiistad, nende seas kastikesed. Ruumikujunduses traditsioonilised liikuvad vaheseinad (shoji) ja sirmid ( byobu) pärinevad 10. sajandist. 11.- 12. sajandil sai tarbekunst eriti tähtsaks. Kamakura ajastul muutus tarbekunst kargemaks ja mehisemaks. Tähtsaim ala oli metallehistöö (mõõgad,kiivrid jne).Jaapani aiakunst väldib reeglipära ja sümmeetriat ning jätab mulje juhuslikult kujunenud, muinasjutuliselt mitmekesisest põnevast aiast. Suhtumine looduse objekti kui endaga samaväärsesse vestluspartnerisse on aiakujunduskunsti aluseks. Jaapani aiakunsti omapära mõistmiseks on vaja tutvuda selle ajalooga.
Ka tarbekunst oli algselt hiina kunsti mõjuline. Väga armastatud ja levinud on kõrgtasemelised lakitud tarberiistad, nende seas kastikesed. Leidub äärmiselt hinnalisi pärlmutri, kuldlaki ja kullaga kaunistatud esemeid. Ruumikujunduses traditsioonilised liikuvad vaheseinad (shoji) ja sirmid ( byobu) pärinevad 10. sajandist. 11.- 12. sajandil, õukondliku estetismi kõrgajal sai tarbekunst eriti tähtsaks. Kamakura ajastul muutus tarbekunst kargemaks ja mehisemaks. Tähtsaim ala oli metallehistöö (mõõgad, kiivrid, turvised). Ashikaga ajastul hakati valmistama mõõkade käekaitseid. Teetseremooniad ajendasid keraamika arengut, 16.- 19. sajandil (tarbekunsti õitseng) viljelesid keraamikat ka tuntud maalikunstnikud Ogata Korin, Tawaraya Sotatsu ja Hon'ami Koetsu. Üldrahvalikuks sai sel ajal puidust ja elevandiluust pisiskulptuuride netsuke'de (ill 6) nikerdamine. Jaapani pargikunst väldib