· Komsomoli kritiseerimine Neile teostele järgnevates lühiromaanides on tegevus edasiandmiseks kasutatud peategelase monoloogi. Teoseid peetakse ehtunduiliku stiili esindajateks: · Tegevus on minimaalne · Keskendutud on psühholoogiale · Inimese siseelule · Müütidele 1970ndatel toimub loomingus pööre ta ei ela enam oma tegelastesse sisse, vaid hakkab neid ning nende siseheitlusi kõrvalt jälgima. Tema suhtumine tegelastesse muutub külmaks ja kargeks. 1980ndtale tuli kriis. Töö lavastajan oli lükanud tahaplaanile krjutamise. Selles ajast on pärit üks romaan ,,Räägivad", mis on erandlik kuna tekst koosnep ainult repliikidest. Alates 1997 aastast on undi põhitöö Lavastajana. Ta ei jõua enam pikki romaane kirjutada ja on pühendunud argimütoloogiale. Argimütoloogia väljendab autori kavatsusi, kahtlusi ja kommentaare. Undi loomingust
ära – nimelt pidime magama kahekordsetel pikkadel lavatsitel nagu silgud üksteise kõrval nii, et ühe inimese pea ja teise inimese jalad on kohakuti!“ – Palju raha ei taga alati kindluse. Vahest peab ka ööbima alla igasuguste arvastuste. Vahel mitte. Lisaks veel on raha väärtuse hindamine igal pool ja igal inimesel täiesti erinev. 45) „Astusime üle Goraikōkani läve musta pimedusse ning tundsin kohe, kuivõrd kargeks oli õhk Fuji mäel muutunud.“ – Arvestades, millise mäega on tegu, siis ma isegi ei imesta. Tegemist on ju geograafilise protsessiga. Loodan, et autoril pea valutama ei hakanud. See on ju sellisel protsessil täiesti tavaline nähtus. 46) „Aeg-ajalt tundus koguni, et ta magas püstijalu.“ – No vot see pani mu laginal naerma. Kuidas magada püstijalu? Täiesti ebaloogiline ütlus igalt poolt analüüsides seda lauset. No mina ei saa aru. Kuid
kalasoomustet lipule, pea ülel teise serva pea surematuses koidu mõrk oopium ruumi hääletu torm sammastik laual 6 ,,Kõigi nende alaliselt moonduvate sümbolite tagaplaanil näisid aga lumi ja liiv säilitavat mingi põhilise pidevuse. Kogu selles moondumises ja muutumises ja rahutuses tundusid paiguti lahendusena maailma pihustumine kargeks algaineks lumes ja liivas. See jahvatamise sümbol kordub ka autori hilisemas loomingus luuletegevuse vastena. Maailm ei lagunenud mitte ainult kildudeks, vaid jahvatus selles luules liivaks ja lumeks, mille külmus ja neutraalsus enam hinge ei solvanud. Mässulise fantastika all peitus puhtust nõudev vaim. (Aspel,1989) Kord ammu haarasin ma tühja peekri ja trotsisin ta kalki väljakutset
annaabi.ee 
