üldinimlikena, lahates selle loomust koos vooruste ja nõrkustega. Lisaks pani autor oma komöödiad kandma humaanset moraali ja filosoofiat: ta oli loomulikkuse ja inimliku lihtsuse pooldaja. Teda häirib võltsus, tehtud, silmakirjalikkus, peenutsemine. Tema satiiri märklauaks on aristokraatlik seltskond, elukauge idealism, naiivsus. Nõrga kohana Molier'i loomingus peetakse tema süzee arendamisvõimet: näidendite lõpud on sageli kunstlikud. Tema tugevus seisnes aga tegelase karekteri psühholoogiliselt peenes ja vaimukas esituses, sõnakoomika (Moliere oskas hästi matkida kõikvõimalikke kõnestiile). Kõiki klassitsistlikke vorme järgiv ,,Misantroopis" toob Moliere lavale õilsa aadliku Alceste'i. Alceste ei tee nimme seda, mida teevad kõik teised, mistõttu ta lõpuks endale inimestevihkaja maine saab. Alceste igatseb tagasi 'muistsete aegade' lihtsust, loomulikkust, siirust ja otsekohesust
üldinimlikena, lahates selle loomust koos vooruste ja nõrkustega. Lisaks pani autor oma komöödiad kandma humaanset moraali ja filosoofiat: ta oli loomulikkuse ja inimliku lihtsuse pooldaja. Teda häirib võltsus, tehtud, silmakirjalikkus, peenutsemine. Tema satiiri märklauaks on aristokraatlik seltskond, elukauge idealism, naiivsus. Nõrga kohana Molier'i loomingus peetakse tema süzee arendamisvõimet: näidendite lõpud on sageli kunstlikud. Tema tugevus seisnes aga tegelase karekteri psühholoogiliselt peenes ja vaimukas esituses, sõnakoomika (Moliere oskas hästi matkida kõikvõimalikke kõnestiile). Kõiki klassitsistlikke vorme järgiv ,,Misantroopis" toob Moliere lavale õilsa aadliku Alceste'i. Alceste ei tee nimme seda, mida teevad kõik teised, mistõttu ta lõpuks endale inimestevihkaja maine saab. Alceste igatseb tagasi 'muistsete aegade' lihtsust, loomulikkust, siirust ja otsekohesust.