Kaitseabinõudeks olid kilp, kiiver ja raudrüü, mille ülesandeks oli rinna kaitsmine. Kuid piiramise korral tarvitasid roomlased mitmesuguseid sõjamasinaid. Sõjavägi jagunes leegionidesse. Igas leegionis oli 3000 jala- ja 300 ratsameest. Nii ühtedel kui teistel oli oma kindel ülesanne. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad ja karastatumad sõdurid. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine ja ainult kõige otsustavamal hetkel astus hulka kolmas rivijoon. Peale nende oli leegionides veel mitut liiki käsitöölisi ja toiduvalmistajaid. Sõjaväes valitses vali kord, et virgutada sõjamehi käsu täitmisele. Oli harilik nähtus, et isegi kõige väiksemale eksimusele järgnes karistus. Tegevas sõjaväes, kui lahingut polnud ette näha, ehitasid roomlased endile korrapärase leeri, mis oli kaitstud valli ja kraaviga
peamiselt talupoegade seast. Jalaväelased olid relvastatud lühikeste kaheteraliste mõõkadega ja pika viskeodaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp. Sõjavägi koosnes mitmest leegionust (rügemendist). Igas leegionis oli peale raskelt- relvastatud jalaväelaste veel teatud arv kergelt- relvastatud jalaväelasi ja ratsanikke. Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad ja karastatumad sõdurid. Lahingut alustasid tavaliselt kergelt- relvastatud jalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees. Kui vastane hakkas neid suruma, taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon. Eelkõige heitsid sõdurid vastase pihta pikad viskeodad. Kilpidesse kinni jäädes painutasid odad oma raskusega kilbi alla ja võtsid vaenlaselt võimaluse sellega vabalt tegutseda. Peale seda algas käsitsivõitlus mõõkadega.
Mängu eesmärgiks on kaitsta oma korvi, kuid samas ise visata määruste päraselt pall vastaste korvi. Korvi visatud pallide pealt arvestatakse võistkonnale punkte. Võidab see, kellel on mängu lõpuks suurem skoor. Korvpall on laialt levinud spordiala tänu lihtsale ja odavale varustusele ning lihtsalt mõistetavatele põhimõtetele. (Korvpall 1) 1.1 Ajalugu Korvpallimängu loojaks oli James Naismith. 1891.a oli Uus-Inglismaal karm talv ning see sundis ka kõige karastatumad saali jääma. Aga mida teha saalis? Oli vaja uut, põnevat, kuid lihtsat mängu, mille keskmeks on pall. Naismith, kes oli ise pärit Kanadast, aga kes töötas U.S.A-s kehalise kasvatuse õpetajana, tundis väga hästi hokit, jalgpalli, ragbit ja teisi mänge. Tema arvates need aga saali ei sobinud ja ta üritas neid kohendada sisehalli tingimustele. Nii ostis ta kaupmehelt kaks puuviljakorvi, võttis melonikujulise ameerika jalgpalli ning läks saali
annaabi.ee 
