*Konstantin Stanislavski – ümberkehastumine, läbielamine, emotsionaalne mälu, maagiline kui *Bertolt Brecht – näitamine, näitamise näitamine *Jerzy Grotowski – eneseavamine Lavastaja konkretisatsioon tegelasest on osa lavastaja kogu näidendi konkretisatsioonist Lavastustervik – rolli ümber tekkiv maailm • Näidendi kaks tekstikihti: põhitekst (dialoog/monoloog ja sekundaartekst (remargid) Dialoog draamas: Seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega, tähtsaim karakteriseerimisvahend, Repliik – ühe kõneleja kompaktne lausung Soliloog – tegelane on laval üksi 2 monoloogikontseptsiooni: kõnesituatsiooni alusel- tekib siis kui kõneleja on laval üksi; kõne iseloomu alusel – tegelaskõne võib muutuda monoloogiks ka dialoogi ajal Monodraama – ühe tegelase monoloogist koosnev draamatekst, nt „Polkovniku lesk“ • Identsus: remark dubleerib dialoogis öeldut, s.t laval tehakse seda, millest parasjagu räägitakse. • Komplementaarsus: kõige tüüpilisem
saavutada. Näidendil on 2 tekstikihti: põhitekst ehk dialoog või monoloog ja sekundaartekstid. · Dialoog kahe või enama isiku kõnelus. Dialoogi alus on olukord, kus tegelastel on eri info või vaatepunkt, nii et tekib kõnelemiseks vajadus. Nõuab nii ühendavat kui eristavat kõnet. Dialoog on seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega ei saa analüüsida tegelastest ja olukorrast eraldiseisvana. Dialoog on tähtsaim karakteriseerimisvahend kõne loob tegelase ja tegelane loob kõne. Kahekõne sõltub tegelaste arvust, tegelaste sotsiaalsest positsioonist, iseloomust, meeleolust ja kõnelemissituatsioonist. Dialoog koosneb repliikidest. Repliik ühe kõneleja kompaktne lausung, ühe kõneleja kõnevoor. Dialoogi struktuuri määrab 3 omadust: kui mitu inimest räägivad? (duoloob või polüloog), repliikide pikkus
annaabi.ee 
