läheb sellega kaasa ka inimene, aga põhiline loomus jääb. Lahkus, kadedus, isekus, lootus, härdus, õiglus, viha, armastus, kahjurõõm jms on ja jääb inimese sisse. Nii oli see Peet Vallaku loominguperioodil ja nii on see tänapäeval. Novelle lugedes jääb pidevalt õhku küsimusi ning enamasti ei lõpe jutud resoluutselt avaldades täit tõde. Selline salapärasus on kaasakiskuv ning paneb tegelaste ning nende elu üle järele mõtlema. Peet Vallaku novelli on nimetatud karakterinovelliks, millega rõhutatakse inimesekujutise erilist kaalukust tema teostes. (Puhvel, 1985, lk321) Paljudes lugudes võib ühise joonena näha meeste hukutamist või lolliks tegemist naiste poolt, kuigi naisi ei esitata pea üheski novellis peategelasena. Peamiselt kujutab Vallak mehi ja nende hulgas eriti ätte, naisi esineb aktiivsemas osas ainult paarikümnes teoses. Näiteks "Lodjavahi surm" on ainus teos, kus naisel on aktiivne juhtiv osa sündmustikus, Epp Pillarpart aga, on juba üsna passiivne
Tuntumaid pikemaid tekste on ,,Hulgus" (1927). Loomu ja kirjutuslaadi poolest oli lühike ja konsenteeritud laad. Intensiivne novellikirjutaja. Tema looming on kriitilisrealistliku novellikunsti eredamaid tippe eesti kirjanduses. Novellikogudest kõige populaarsem on ,,Epp Pillardpardi Punjaba potitehas" (1925) oluline tekst eesti kirjandusloos. Lisaks ,,Must rist". Nendega tõusis ta kohe eesti novellistide esiritta. Peet Vallaku novelli on nim karakterinovelliks, millega rõhutatakse inimesekujutuse erilist kaalukust tema teostes. See on Vallaku novellikunsti omapära, sest inimtüübi avamine on tema teoste valdavamaid lähtepunkte. Tema tegelased on valitud inimeste hulgast, kes asuvad klassiühiskonnas madalal. Nt vaesed käsitöölised, puu- või pottsepad, lodjamehed, kirstutegijad, autojuhid ja piletineiud sageli juhuslikuga tööga peost suhu elavad inimesed, kes oma hukule vastu lähevad
annaabi.ee 
