"Kunstnik" tundub mulle Lutsu identiteedisõja kõige "häälekama" üllitisena. 1940ndate alguses asus ta elama Tartusse ning sai tööd Pallases ehk tol ajal juba Konrad Mäe nimelises Kõrgemas Kunstikoolis algklasside õppejõuna. Poliitiline olukord oli muutunud ning nõukogude võim kuulutas naiste ja meeste võrdõiguslikkust igal elualal. Uus võim tõi aga kaasa uusi probleeme. Punameelseid kunstiringkondi häiris Lutsu endiselt groteskne, kujutatava karakteersust liialdav inimesekujutis. Saksa okupatsiooni ajal hoiatati teda juba lubamatu kaldumise pärast dekadentsi. Tema töid peeti funktsionääride poolt ebasobilikeks, et neid ühiskondlike asutuste seintele riputada, mis tekitas probleeme kunstniku tööde ostmisel Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse poolt. Oma päevikutes on ta meenutanud, kuidas koolipäevil püüdlesid kõik uudsuse ja modernsuse poole ja tundis pahameelt, et enam ei uuendatud midagi ning pandi seda lausa pahaks
" Eduard Oja tundis suurt huvi eesti rahvaviiside vastu, kasutades neid üsna sageli ka oma helitöödes (,,Setu tants", ,,Küla moosekandid" orkestrile, ,,Eesti tantsud" viiulile ja klaverile", ,,Kangakudumise laul", ,,Suurt Marit ja Pisikest Peetrit" segakoorile jt.) Oja rahvaviisitöötlused on väga originaalsed, leidlikud ja humoorikad. Ta on lähtunud 4 rahvaviiside iseloomust ning lisanud neile omapärast harmooniat ja karakteersust. Oja kirjutas koorilaulu ,,Suurt Marit ja Pisikest Peetrit" (1929) esialgu naiskoorile a cappellas, hiljem seadis ta teose ümber naiskoorile ja kahele solistile koos väikese orkestriga, millisel kujul kõlas see esmakordselt Tartu Naislaulu Seltsi naiskoori 5. aastapäeva kontserdil 1. novembril 1933. aastal ,,Vanemuise" kontserdisaalis. Teos olevat ajalehes ilmunud arvustuse järgi osutunud kontserdi kõige menukamaks palaks. Antud analüüsi aluseks olev ,,Kägu kukub" (1941
annaabi.ee 
