kuid priit oli mõista sõitnud. Seepeale läks Miina sama kiiresti minema, kui oli tulnud. Emale ja tädile ta sellest ei rääkinud, sest sellest ei oleks mingit abi olnud. Miina oli nii hirmulja ei teadnud mida teha. Siis tuli tal meelde, et viie versta kaugusel on Nudjaste kõrts. Miina hakkas kohe jooksma selle poole. Suure tee peal ta puhkas, kui veel oli minna 3 versta. Õhtu oli kohekohe käes. Siis jooksis ta edasi. Äkitselt pool versta enne kõrtsi ta kuulis hobuse kappamist ja sealt tuli Toomaru peremees. Ta pidas kinni ja vaatas tüdrukut suuril silmil. Miina ütles, et kui vallavanem talle kohe appi ei tule, siis langeb Taavet mõrtsukate küüsi. Miina tõmbas hinge ja siis rääkis vallavanemale kogu loo ära. Toomari peremees keeras hobuse ringi ja kihutas vihaselt tagasi. Nudjaste kõrti juures läks Toomari peremees endale paar-kolm meest appi võtma. Pool versta enne veski varemeid, kus olid mehed varitsises, pidas Toomaru peremees hobuse kinni ja kõik
ta taldrikule tüki kanapoega ja ütles: «Vaadake, kuidas kõik on meile soodus -- näete, varsti algab öö, koidikul jõuame oma varjupaika ja keegi ei 635 oska aimatagi, kus me oleme. Nii et -- julgust! Sööge midagi!» Proua Bonacieux sõi masinlikult mõned suutäied ja niisutas huuli klaasis. «No jooge, jooge,» ütles mileedi oma klaasi huultele tõstes, «tehke nagu mina.» Kuid käsi klaasiga peatus õhus, jõudmata suuni: mileedi oli kuulnud teelt nagu kaugelt lähenevat hobuste kappamist. Peaaegu samal hetkel arvas ta kuulvat hobuste hirnumist. Need hääled pühkisid minema ta rõõmu, nii nagu äikesekõmin äratab meeldivast unenäost. Ta kahvatas ja jooksis akna juurde, kuna proua Bonacieux püüdis kogu kehast värisedes üles tõusta, kuid pidi toetuma toolile, et mitte kukkuda. Ei olnud veel midagi näha, kuulda oli ainult üha lähenevat galopimüdinat. «Oh, mu jumal!» ohkas proua Bonacieux. «Mis kõmin see on?»