Jaapani teetark Kakuzo Okakura on oma raamatus öelnud: ,, Tee on kunstiteos ja vajab meistrikätt, et ta avaldaks oma õilsamaid omadusi." Hiinas oli tavaks teelehti aurutada, uhmris purustada, koogiks vormida ning keeta koos riisi, ingveri, soola, apelsinikoorte, vürtside, piima, ja mõnikord ka sibulatega. Teevaimustus jõudis kõrgpunkti Songi valitsemise ajal. Korraldati ka võistlusi, kus prooviti ja hinnati uusi teesegusid. (Gööck, 7-8). Teest oli saanud põhiline kaplemise vahend. Tee levis mööda maailma. Teda imporditi mitmetesse maadesse, kus ta kogus kiirelt populaarsust. Budistlik preester Yeisei oli esimene, kes tõi teeseemned Jaapanisse. Ta oli näinud tee väärtust tõusvat Hiinas religioosses meditatsioonis. Ta on Jaapanis tuntud kui ,,tee isa". Selle tõttu on Jaapanis teed alati zen- budismiga seostatud. Tee levis kiiresti kuninglikus õukonnast ja kloostritest jaapani ühiskonna teistesse osadesse
Keskaegne tänavapilt kui kirikuteenistuselt jalgalaskmise eest, õunavarguse ja kivilahingute eest, kauaks väljajäämise ja lihtsalt sõnakuulmatuse eest. Poisist sai kaupmehesell, kelle isesesva tegutsemise õigus laienes, keda usaldati üha enam. Ta võis saata kaupu teise linna, kontrollida maha- ja pealelaadimist, ühesõnaga vanema, meister-kaupmehe ja ka gildi valve all tõestas ta pidevalt oma suutlikkust. Meister- kaupmeheni oli aga veel pikk tee. Sell pidi saama kasumiga kaplemise oskuse, selle läbi ka varanduse, seejärel kinnisvara, alles siis võis ta pretendeerida tõsiselt võetava kaupmehe nimele. Kogu tegevuse vältel (pikkade aastate jooksul) ei tohtinud sell endale lubada ühtegi hooletust, valearvestust, ka ebaviisakat käitumist jms. Kaupmeheseisus oli see-eest ka vääriline tasu nähtud vaevale. Kaupmehed olid linna majandusliku, õigusliku ja poliitilise elu dikteerijad. 9 4.2 Käsitöölised
annaabi.ee 
