Inimene, seega siis ka kaplan, on autentne ehk endale ustav, kui ta järgib oma tõelist mina, teisiti öeldes: igal inimesel on eraldi oma algupärane viis olla tema ise, mida ta ka järgima peab. Sellisena elatakse elu, mida elatakse oma surmale ja lõplikkusele silma vaadates, kus ei hiilita kõrvale absoluutse vabaduse vastutuskoormast. Kuid ühtlasi võib selline ,,päristine" elu tähendada ka pinget individualismi ja seltskondliku vahel olukorda, kus ka kaplanil tuleb keskmisest tihedamini viibida. Autentsuse eetika panustab seega siirusele ehk välise ja sisemise vastavusele. ,,Ole mina ise", avasta ennast ,,mängus", püüdle ideaali poole, mis asub sinus eneses (mitte väljapool; kristlasena võiks selline lähtepunkt mõistetav olla: kristlase südames asub Püha Vaimu kodu ehk teisiti öeldes: leiad iseenda, leiad ka transtsendentse, mis juba sinus on; vt ka lk 4 esimene lõik ,,Ekskurss"). Autentsusliku eetika taga varjub tänapäeva
Järelikult ei tohi neid enam inimeste ette kanda. Pihi juurde kuulub siis ka hingehoidlik vestlus, kus ideaalis pihi vastuvõtja mitte ei näita näpuga, vaid aitab inimesel endal toimunust aru saada, võtta seda õppetunnina, et järgmine kord targem olla. Usalduslik vestlus kui niisugune on uus asi. See on senise määrustiku terminoloogiline nõrkus, sest pihile saab tulla ainult kiriku liige, ja seega määrustikku sõnasõnalt järgides ei ole kaplanil teoreetiliselt mingit vaikimiskohustust. Seepärast on ette valmistamisel uued eeskirjad, kus on sees usalduslik vestlus kui ametlik termin (vaikimisi on kogu aeg olemas olnud), ja selle raames kaplanile teatavaks saav informatsioon on juba konfidentsiaalne, mida võib asjassepuutuvale kolmandale poolele teatavaks teha üksnes väga põhjendatud juhul. See tähendab umbes seda, et kui te tulete ja tunnistate, et
annaabi.ee 
