Karl XII suundus hoopis lõuna poole (Ukrainasse). Selline tegutsusviis aga edu ei toonud, ebaõnnestus: 1709. aastal sai Rootsi Poltava lahingus lüüa. Karl XII pääses küll vangilangemisest, kuid tal õnnestus alles 5 aasta pärast Rootsi tagasi pääseda. Venemaale tuli kasuks aga see, et Eesti aladel levis katk (1709-1710), mis tingis kapituleerumise (alistumise), sest siinsetel linnadel ei jätkunud lihtsalt piisavalt kaitsjaid. Kapituleeruti igati soodsatel tingimustel. Kiriku, aadli ja linnade eesõigused jäävad kehtima. Aadel sai veel lubaduse, et reduktsiooni käigus riigistatud maad antakse neile tagasi. 1710. aastal otsene sõjategevus Eesti aladel lõppes. Pärast 1710. aastat Rootsi-vastane koalitsioon taastus. Nüüdseks loobus Poola taotlemast siinseid alasid, sest need kuulusid Venemaale, kes oli Poolast tunduvalt tugevam. Sõda kestis edasi veel 11 aastat
tegemist reeglina hukkunutega. Konevi ja Žukovi väed, mille käsutusse oli antud 4 täiskomplekteeritud tankiarmeed, piirasid kõigepealt Berliini sisse, 20.apr, Hitleri sünnipäeval, andsid Punaarmee suurtükid esimese löögi Berliini pihta, 21. apr hommikul sisenesid eelväed linna ja algas tõeline linnalahing, võideldi iga maja ja tänavaristi pärast. Pärast Hitleri enesetappu 30.apr hääbus Berliini garnisoni võitlusvõime kiiresti, kapituleeruti 2.mail. Sõjategevus oli samal ajal vaibunud täielikult läänerindel. Karl Dönitzi oli Hitler nimetanud enne enda tapmist uueks Sm pealikuks, Dönitz saatis oma saadiku Eisenhoweri juurde, 7.mail kirjutati alla tingimusteta kapitualatsioonilepingule. Stalin vihastus, kuna Sm pidi kapituleeruma talle, nõudis, et kogu protseduur teostataks uuesti. 8.mai õhtul Berliini eeslinnas kirjutati alla teistkordne kapitulatsiooniakt, kohal olid kõigi poolte esindajad
annaabi.ee 
