...............................................9 Kasutatud kirjandus:............................................................................................. 10 2 1. BALTI ERIKORD Balti erikord oli Balti kubermangude (Eesti-, Liivi- ja Kuramaa) laialdane autonoomia (e omavalitsus) Vene riigi koosseisus kuni 1880-ndate aastate alguseni. Balti erikord kehtestati 1710.aasta kapitulatsiooniaktidega ja lõplikult Uusikaupunki rahulepingu sätetega. Uusikaupunkti rahuga olid balti aadlikud niisiis saanud kinnituse oma Rootsi aja lõpul käest libisema kippunud võimule. Administratiivsed piirid jäid samaks: Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, Lõuna-eesti koos poole Lätiga Liivimaa, üks keskusega Tallinnas (õieti Toompeal), teine Riias. Rüütelkonda ei kuulunud mitte kõik aadlikud ega mõisa omanikud, vaid ainult aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud aadlikud
Venemaale. Rootsi pealetungi kartuses lasti Tartu 12. juulil 1708 venelaste poolt õhku. Järgnevatel aastakümnetel sõjas hävinud linnad taastati ning linnaelanike arv kasvas jõudsalt. 1782. aastal oli rahvaarvult suurim linn Eestis endiselt 10 000 elanikuga Tallinn. Tartus 3400, Narvas 3000, Pärnus 2000, Kuressaares 1400. Peeter I kinnitas 1712. aastal vaid Tallinna linnaõigused. Tartu, Pärnu ja Narva linnaõigusi tunnistasid Vene võimud küll juba Põhjasõja ajal sõlmitud kapitulatsiooniaktidega, kuid vastavad privileegid sõlmiti alles 1731. aastal. Linnakodanike koorekihi moodustasid raehärrad (magistraat), neile järgnesid suurgildi koondunud kaupmehed ja literaadid, ning seejärel väikegildi kuuluvad tsunfti käsitöömeistrid. Kodanikuks saamine eeldas veel 18. sajandilgi väärikat päritolu, kuulumist luteri kirikusse, kaubanduse õppimist või käsitöömeistri seisust ning kinnisvara omamist linnas. Eestlased moodustasid linnade alamkihist 72,5%.
annaabi.ee 
