riigiõiguslike lepingutega, kus kaks võrdset osapoolt leppisid kokku tingimustes. Eesti- ja Liivimaa puhul oli tegu personaaluniooniga, kus valitseja isik oli siduv, kellega olid sõlmitud lepingud. Carl Schirren – baltisaksa ajaloolane, kes rõhutas kapitulatsioonide tähtsust, 19.saj II poolel TÜs ajalooprofessor, uuris Vana-Liivimaa perioodi ja 16.saj lagunemist, diskussioon Juri Samariniga: üksikasjalik arutelu kapitulatsioonide olemuse üle. Tnp-l käsitletakse kapitulatsioone kui valitsuslepingud – kahepoolsed lepingud, pole võrdsed partnerid (kinnitav pool on eelisseisundis). 1795.a Poola jagamisel Kuramaa läks Vene võimu alla sarnase valitsuslepinguga, kus Kuramaa aadel esitas oma seisukohad ja Vene keskvõim oma seisukohad – toimus samamoodi alistumislepingu teel. Soome 1808 võimuvahetus toimus samamoodi valitsuslepingu alusel. Valitsuslepingu institutsioon oli Euroopas laialt levinud. 1710
1710. aastal, kui siinsed alad lähevad Vene riigi koosseisu, siis päris kohe Eesti- ja Liivimaad ei taastata, vaid luuakse üldine kubermang, mille eesosas oli Mensikov. Mensikovi saatus pärast Peetri surma uue valitseja silmis tal soosingut polnud, oli sunnitud elama Venemaa eksiilis, Siberis. 1727 liidetakse Tartumaa taas Liivimaaga. Ainus, mis Ida-Virumaal jäi lahtiseks, oli Narva linna küsimus. Ei liidetud Eestimaa koosseisu, vaid Peterburi kubermangu. Saaremaa on esialgu pärast kapitulatsioone olnud Liivimaa koosseisus. 1731 taastatakse tema omaette provintsi õigused. Tuleb omaette maavalitsus ja sealsed võimustruktuurid. Kubermang kreisid kihelkond. Kihelkond oli ainult kiriklik termin ja otseselt sellist administratiivst tähtsust kihelkonnal ei ole, aga kirikul on sealse elanikkonna arvestuse kohustus. 1783. aasta järel ametnikkond plahvatuslikult kasvab. Eesti- ja Liivimaa eesotsas on kõrgeima riigivõimu teostajaks (kindral)kuberner. On
annaabi.ee 
