Sisemise akumulatsiooni arvel oleks Eesti majanduse ümberkujundamine võtnud aega aastakümneid. See oli täiesti ebareaalne arengutee, sest ajalugu poleks võimaldanud meile nii pikka ja nii aeglast arengut. Sisesäästude nappuse tõttu oli kodumaist kapitali vähe. Seega oli majanduse kiire ümberstruktureerimine võimalik vaid piisavate välisinvesteeringute korral. Valikuvõimaluste puhul eelistati arukat tuumikinvestorit, suurte rahvusvaheliste korporatsioonide kapitalipaigutusi (kellel olid olemas turusidemed, oskusteave ja üldse selge arusaamine, mida omandatud ettevõttega peale hakata). Arenenud tööstusriikidest pärit kapital aitas paremini omandada tööjõul täiendavaid teadmisi nii tehnoloogia, tehnika kui ka juhtimise alal. Võimaluse korral püüti vältida ebakompetentseid investoreid ja kapitali liigset killustumist. Välisinvesteeringud põhjustasid Eesti majanduses nii otseseid kui ka kaudseid ülekandeefekte
lõpuks on tal 11 000 kr ja ta on 1 000 kr võrra rikkamaks muutunud. Samal ajal oli ka palju muid analoogilisi suurema tulumääraga võimalusi, mis pakkusid 20%. 34 Oletades, et ülejäänud investorid paigutasid oma vahendid neisse projektidesse, on neil aasta lõpuks 12 000kr. On selge, et investorid on muutunud absoluutselt rikkamaks. Meie esimene investor on aga muutunud teiste investoritega võrreldes suhteliselt vaesemaks. Raha- ja kapitalipaigutusi analüüsides tuleb eristada: · nõutavat · oodatavat · tegelikku ehk realiseerunud tulumäära. Oodatav tulumäär on enne projekti alustamist antav hinnang (riskiga seotud) tulumäärale, mida projekti ettevõtmisel oleks võimalik teenida. Nõutav tulumäär võrdub kapitali hinnaga ning oodatav tulumäär peaks olema vähemalt sama suur kui nõutav tulumäär. Tegelik tulumäär selgub pärast projekti lõppemist.