19. sajandi ameerika individualist anarhistid rajasid oma majanduse tuginedes tööväärtusteooriale. Nemad nagu ka kaasaegsed individualistlikud anarhistid, tunnistavad, et on ebaeetiline küsida kõrgemat hinda kui tööjõuks vaja, et midagi toota. (ibid) 5 2. TÖÖVÄÄRTUSTEOORIA EDASINE ARENG 2.1. Adam Smithi tööväärtusteooria Loomuliku hinna moodustavad Adam Smithi käsitluse kohaselt rent, kapitalikasum ja töötasu. Materiaalseid kulutusi ta tootmiskulude osistena ette ei näinud. (Adam Smith: „Tööväärtusteooriast" ) Smith väitis, et kaasaegses ühiskonnas (s.t Smithi ajal) ei saa väärtusseadus toimida nii nagu eelkapitalistlikus ühiskonnas (Krinal, 1998, 106). Turuhind on tavaliselt kas kõrgem või madalam kui loomulik hind. Seejuures osutas Smith asjaolule, et turuhindu reguleeritakse loomulike hindadega.
• kapitali akumulatsioonist. Valitsuse vahelesekkumine majandustegevusse ei ole vajalik. A. Smith leidis et valitsused on priiskavad, korrumpeerunud ja ebaefektiivsed, garanteerides samas monopoolseid privileege ühiskonnas. Nõudlus on Smithi käsitluse järgi • absoluutne või • efektiivne Absoluutne nõudlus väljendub neis kaupades, mida inimesed vajavad, ent nad pole suutelised ostma loomuliku hinna eest. Loomuliku hinna moodustavad A. Smithi käsitluse kohaselt rent, kapitalikasum ja töötasu (palk). Turuhind on aga tavaliselt kas kõrgem või madalam kui loomulik hind. Seejuures osutas Smith asjaolule, et turuhindu reguleeritakse loomulike hindadega. Smith määratles kaupade loomuliku hinna tööga, mis on tehtud kauba valmistamiseks. Nõudlus on efektiivne siis, kui tarbijad on suutelised tasuma ostetavate kaupade eest nende tootmiskuludele vastavat loomulikku hinda. A. Smith seob hinnakujunemise väärtusteooriaga, mille aluseks on töö. Tema käsitluses on kaks
annaabi.ee 
