Jaan Kaplinski on öelnud: ,,Viivi taevast-vaatav-pilk ei näe enam pilvi, lilleaedu, raugeid poeetilisi nägemusi, vaid maailma tema muredes, valudes ja ajaloos. Selles maailmas on koht ka Eestil, kodupaigal, Tallinna mererannal ja Tartu bussijaamal. Selles ajaloos on koht ka elulool, inimese saatusel, soovil elada, armastada, luuletada, olla." Luuletused räägivad lähemalt kommunistlikust terrorist, küüditamistest, ühiskonna venestamisest, dissidentide jälitamisest, kultuuri kaotusevalust: ,,Suur moejuht", ,,Sa igavene, hele märtsipäev", ,,Istume laua juures", ,,Majaraamat", ,,Viina voolab karahvini suust", ,,Täie jõuga ma rusikas hoidma pean käe". TÄIE JÕUGA MA RUSIKAS HOIDMA PEAN KÄE, peos on kodumaa muld. Läbi pimeda öö trepiastmeid ei näe. Kas peaksin tegema tuld? Trepp keerleb ja keerleb aastakünete seas. Ta on tohutu pikk. Igal korrusel seisavad mitmes reas koduuksed ja igavik. Kaugel kliriseb taevas, pikk tali on ees, tuules tahm on ja ving.
meie jaoks tähendab, kuidas ta meie elu on muutnud ja veel praegugi seda mõjutab. Teine vale: aeg parandab kõik haavad. Aeg ise ei paranda mitte midagi. Tervenemine saab tulla vaid sellest, mida me aja jooksul teeme. Esiteks on vaja endale tunnistada, mis meie elus on toimunud ja mida me tunneme. Mistahes tunded meid ka ei valdaks, ükski neist pole vale ega kohatu. Paraneda aitab ka võimalus vähemalt ühe inimesega siiralt jagada seda, mis meie hinges toimub. Kaotusevalust kõnelemine ei ole nõrkuse tunnus. Tihti soovitatakse leinajal olla tugev ja vastu pidada. Kui sellega mõeldakse surma läbi inimeses toimunud muutustest vaikimist, siis ei aita see soovitus leinajat, vaid pigem soovitajat, kes ei julge või ei jõua ligimese valu vaadata. Kui vaikime oma tunnetest, siis salgame ennast ja lahkunut - tema elu ja kaotuse mõju ning tähendust meie jaoks. Kolmas vale: valu läheb kord üle. Kui me kedagi armastame, ei unusta me teda ilmaski. Me lepime küll
annaabi.ee 
