1930ndatel algas Venemaa sõjaline relvastumine ja ettevalmistumine sõjaks. Peale esimest maailmasõda levis Saksamaal kommunismi hirm, mida kardeti ka teistes Euroopa riikides. Kommunistide põhivaenlaseks sai Saksa Töölispartei, mille juhiks sai Adolf Hitler. Töölispartei, mis nimetati ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks, hakkas kiiresti koguma populaarsust. 1932 a. parlamendivalimistel sai partei kolmandiku saadikukohtadest. 1933 sai Hitler Saksamaa kantserliks. Peale seda kehtestati Saksamaal üheparteisüsteem,keelati ametiühingud. Algas rassistlik diskrimineerimine, mis tähendas juutide tagakiusamist. Riik hakkas sekkuma inimeste eraellu, algas poliitiline tagakiusamine. Riikliku diktatuuri toetamiseks loodi riiklik julgeolekupolitsei ja salapolitsei. Majanduses kehtestati plaanimajandus, rajati tehaseid sõjavarustuse tootmiseks. Saksamaa välispoliitika muutus sõjakaks, seati sisse üldine sõjaväekohustus ja loodi palgaarmee - Wehrmacht.
Tekkis tööpuudus. Langusest saadi jagu globaalse reguleerimisega. Sellel ajal tulid võimule sotsiaaldemokraadid. Hakati rakendama plaanimajanduse elemente. Riik kooskõlastas pankade, ettevõtete ja ametiühingute tegvuse. 1960ndate lõpust 1970ndate keskpaiganimajandus jällegi kasvas. 1970ndate lõpu majanduslangus oli tingitud ülemaailmsest energiakriisist. 1982. aastast, alates Kristlike-Liberaalide võimule tulekust, kehtestati uuesti vabamajanduse põhimõtted. Kantserliks oli sellel ajal Helmut Kohl. Uus tööpuuduse laine põhjustas neofasistide ülestõuse. 4.1.2 VÄLISPOLIITIKA 1949-1963 kantselriks oli Adenauer. Saksamaa okupatsiooni tsoonid pidid ühendatama ning SDV- d ei tohtinud teise driigid tunnustada. Suhteid püüti arendada Prantsusmaaga, mille presidendiks oli de Gaule. 1954 sõlmiti Pariisi kokkulepped, mis jõustusid 1955. Sellega kaotati lääne-saksamaal okupatisooni tsoonid. SLV võeti NATO-sse. SLV sai oma armee - Bundeswehri.
annaabi.ee 
