ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust." (lk. 78) ,,Mulle tundub, et nad liiga palju räägivad. Neil on oma mured, eesmärgid, soovid, mida ma ei suuda mõista nii nagu nemad. Mõnikord istun ma ühega neist kõrtsi väikeses aias ja püüan talle selgeks teha, et see on juba õnn: sedasi vaikselt istuda. Nad saavad sellest aru, nõustuvad ja leiavad, et see on tõesti nii aga üksnes sõnades." (lk. 124) Kadunud põlvkond. ,,Jah, nii nad mõtlevad, need sada tuhat Kantorekki! Raudne noorsugu. Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? Oleme noorsugu? See oli ammu. Me oleme vanad inimesed."(lk.21) ,,Me polnud veel juurdunud. Sõda uhtus meid ära. Teistele, meist vanematele, on sõda ajutine vaheaeg, ja nad oskavad sellest kaugemale mõelda. Meid aga haaras ta oma küüsi ja me ei tea, millega see lõpeb. Esialgu teame ainult seda, et me kummalisel ja
Tahab tagasi rindele. Kodus ta vaatab oma raamatuid ja asju ja igatseb seda rõõmu, mida ta sai lugemisest. Ta loodab, et peale soda see taastub. Need ei inspireeri teda enam ja ta paneb need kõrvale ning lahkub toast. Läheb Mittelstaedi juurde kasarmusse, kes räägib uudiseid Kantorekist ta on mobiliseeritud kui maakaitseväelane. Milttelstaed saab teda nüüd kamandada, ja karjuda tema peale nende klassivenna, Behmi, surma tõttu. Paul naerab ja mõtleb päevadele, mil ta ise Kantorekki kartis. Ema on ärritunud, kuna poeg peab jälle lahkuma. Ta kasutab armeesidemeid, et perele paremat toitu saada. Külastab ka Kremmerichi ema, kes tahab kuulda, kuidas ta poeg suri. Paul vannub, et piinadeta, kuna tal ei ole midagi püha, mille nimel ta ei saaks seda vanduda. Miski pole enam püha. Ta lisab, et loodab, et ei naase enam kunagi rindelt, kui ta valetab. Naine annab Paulile Kemmerichi pildi ja ta lahkub. Pauli viimane öö kodus, ema istub ta voodil, istuvad vaikuses.
annaabi.ee 
