Hingekannatused on halvemad, sest keha kannatab vaid oleviku, hing ka mineviku ja tuleviku pärast. Õnn on naudingutes, s.t. hingerahus (mis on kõrgem kui meeleline nauding), vaimses naudingus. Meelelisus häirib vaimsust. Peamine on alaline rahulolu. Õndsus on muretus ja ataraksia. Elada tuleb varjatult, mitte ühiskondlikult. Naudingu saavutamiseks tuleb oma tegusid planeerida. Selleks on vaja teadmisi maailma kohta (füüsikat); viimase tarvis on aga vaja tunnetusteooriat (kanoonikat). Filosofeerida tähendab õppida õnnelikult elama. Epikurose eetika on stoikude eetika vastand. 47 Skeptikud. Koolkonna rajas Pyrrhon Elisest (365-275 e. Kr.). Ise ei kirjutanud midagi Tema õpilane Timon püüdis Pyrrhoni seisukohti Ateenas propageerida; katkendid tema pilkelauludest on peaaegu ainus allikas vanema skepsise kohta. Skeptikud kahtlevad tõe objektiivse tunnetamise võimalikkuses
Kolmas osa on tunnetusteooria ehk kanoonika (kr kanon juhtnöör) õpetus sellest, kuidas inimene maailma tunnetab ning kuidas jõuda tõeni. Kõik need kolm osa moodustavad omavahel seotud terviku: selleks, et tegelda eetika probleemidega, on tarvis teada, milline on see maailm, milles me elame s.t on tarvis tunda füüsikat; selleks aga, et tegelda füüsika probleemidega, on tarvis teada, kuidas jõuda tõeni, kuidas maailma tunnetada s.t on tarvis tunda kanoonikat. Epikuros oli nii nagu Demokritoski atomist. Atomism kui õpetus maailmast vabastab meid mitmetest hirmudest eelkõige hirmust surma ees. Tõelise filosoofi jaoks pole surm üldse probleem, sest surmaga me ei puutu kunagi kokku: Kui oleme meie, siis pole veel surma; kui on aga surm, siis pole enam meid. Ka hauatagust elu pole tarvis karta, sest hing kui aatomite kooslus on ju surelik. Õige arusaam maailma asjadest vabastab meid veel ka teisest hirmust hirmust jumalate kättemaksu ees
annaabi.ee 
