ning juhtida avalikkuse tähelepanu säilinud kaitserajatiste restaureerimise vajadusele. Rakvere firma Class X Furniture puhastas ja konserveeris suurtükitoru ning ehitas ajaloolisele sjariistale jooniste ja pildimaterjalile tugineva teabe alusel uue lafeti. Viimati Vene tsaaririigi sjaväelaste poolt sjariistana tarvitusel olnud suurtüki taaskorrastamise järgsel esitlusel 10. septembril 1999 ristiti see Kotkaks, teenindav suurtükiväelane aga kanoniir Vassiliks. Vanal Liivimaal, sh ka Kuressaares veti suurtükid kasutusele 14. saj. lpus. Taani ajal loendati Kuressaare kindluses juba 162 mitmesugust suurtükki, rootslased andsid aga 1710. aastal kapituleerudes Vene vägedele üle 66 kahurit. 1836. aastal viidi siinne relvastus üle Ahvenamaale Bomarsundi kindlusesse. Veel kord pandi kindluse vallidel kahur üles 19. sajandi II poolel, andmaks linnarahvale teada reisiauriku saabumisest.
suurendati seda arvu sajani. Kuigi suurtükid ise tulistasid kuni 1,5 kilomeetri kaugusele, oli kaugemal kui 300 meetrit asuva märklaua tabamine üsna kahtlane. Hispaanias valmistatud laevakahurid valati kuni 16. sajandi lõpuni enamasti pronksist, sest need kaalusid vähem ja pidasid kauem vastu kui rauast suurtükid. Peale selle leidus Pürenee poolsaare rauamaagis palju lisandeid, mis sellest materjalist suurtükkide rauad rabedaks muutsid. Iga suurtükki teenindas üks kanoniir, keda abistasid 5–7 madrust. Laevakahurite lafetid olid rasked ja kohmakad, mis nende laadimise üsna keeruliseks muutis. Hispaanlaste taktika oli kuni 16. sajandi lõpuni üles ehitatud lähivõitlusele, nii et suuremat laskekiirust ei üritatudki saavutada. Kahureid kasutati alles siis, kui vastase laev oli juba lähedal ja seda vallutama asuti. Selleks otstarbeks oli igal galeoonil kompanii jagu sõdureid (meie mõistes merejalavägi), kes jagunesid omakorda 25mehelisteks rühmadeks
annaabi.ee 
