tema elust kokku puutuvad, seda enam et praeguseks suunaks on pigem see et kool kasvatab/õpetab last, vanemad naudivad tulemusi või siis vastupidi, süüdistavad kõiges kooli ning õpetajaid. Kõige suuremaks väljakutseks pean motivatsiooni leidmist ja säilitamist, seda eelkõige andekatel lastel kuid samuti (eri)pedagoogidel endil, kuna andekad lapsed nõuavad oma kõrge motivatsiooni ning saavutuste nimel töötamiseks päris palju teiste inimeste innustamist ja tagant kannustamist, siis on õpetaja esimeseks ülesandeks olla just innustav. Selleks peab õpetaja leidma ülesandeid, mis on oma olemuselt juba nii motiveerivad ja iseennast ära tasuvad, et motivatsioon ei peagi tulema lapse seest (Carlsson, 2010). Seejuures tuleb last harjutada hindama protsessi ja tegevust ennast, mitte ainult lõpptulemust. Tagasiside tuleks anda lapse pingutuste põhjal, mitte selle eest mis tuleb nö iseenesest, seda viga kipuvad aga õpetajad tihti tegema
Tollesse veendumusse on kätketud Sokratese eetilise õpetuse poliitiline implikatsioon. Ta kõneleb “Apoloogias” sellest, et tema eetiline dialektika on jumala kingitus Ateena linnale: “Minu arvates ongi jumal mind siia linna saatnud, et ma kogu päeva ringi käies igaüht teist lakkamatult ärataksin, veenaksin ja teile etteheiteid teeksin” (30 e-31 a), see on linnale kasulik “… nõnda nagu lihavusest loiuks muutunud suurele ja head tõugu hobusele on ergutamiseks vaja kannustamist” (30 e). Siin paistab väljenduvat arusaam, et ühiskonna kui terviku paremaks- muutmine saab toimuda vaid ühiskonna iga üksiku liikme kõlbelise täiustumise kaudu. Sokrates oli seisukohal, et niisugusele ühiskonna edendamisele saab kaasa aidata üksnes inimesi eraviisiliselt kõlbelisele täiustumisele ärgitades, mitte avaliku poliitilise tegevuse kaudu. Ta paistab olevat eeldanud, et avalik poliitika saab toimida üksnes valitseva mentaliteediga kooskõlastudes
annaabi.ee 
