kõige lihtsamad kohvikud. Kuid portugallased võivad olla ka väga leidlikud - sageli üllatatakse klienti huvitavate roogadega, näiteks merekarbid ja sealiha, merikeel banaanidega, sealiha viigimarjadega. Portugal on koht neile, kes armastavad mereande - just püütud kalu ja koorikloomi leidub siin külluses. Tagasihoidlik, kuid noobel Portugali sardiin on odava hinna eest saadaval kõikjal, iseäranis aga lõuna pool. Sardiinide kõrvale pakutakse kannikas talupojaleiba või -saia ja pudel majaveini: ka väikese eelarvega on pidusöök garanteeritud. Siiski ei koonerdata restoranides lihaga, menüüs on maitsvaid sealiha- ja lambapraade ning veiselihalõike. Samuti võib nautida värskelt korjatud puu- ja köögivilju, rääkimata Portugali veinidest, mis on valdavalt täiesti joodavad. Parimateks roogadeks tuleb lugeda kohalikud hautised, näiteks Alentejo ensopadad, Algarve caldeiradad ja Estremadura Acordad
ennustati pere lagunemist, kellegi lahkumist, surma või ka syndi. Ahjus ei tohtinud leiba noaga torkida, et vaadata, kas leib kyps. Kui väiksem leib tuli ahjust enne välja, ei tohtinud seda noaga lõigata. Sooja leiva noaga lõikamise keeld on olnud tuntud kogu maal tohib ainult murda (muidu jäävad teised ahjus olevad leivad tooreks). Samuti ei tohi hakata leiba sööma enne kui kõik leivad on ahjust välja võetud, muidu kaob leivaõnn. Leiva otsast lõigatud esimene kannikas on "kasu ehk kasvukannikas", kes seda lastest sööb, kasvada suureks. Tehakse vahet kasvukannika ja lõpukansu vahel: ,,kes leba pohja ära soi, see pidi kasvu poolest väikseks jääma". Ka leiva söömise aeg on oluline õhtu poole ei tohi tervet leiba lauale tuua, muidu kaob leivatulu (leivaõnn). Usuti ka, et kes pudruga leiba sööb, viiakse Siberisse. Leiba ei tohtinud syya noa otsast, seetõttu kasvavat lapsel suur, kiuslik ja kuri syda.
põranda- ja vormileivapätsid on riiulil reas. Mõnikord ei oska valida, missugust võtta kõigil on sisu ühtemoodi isuäratav ja lõhnav, koorik krõbepruun. Vanasti sooviti söögiajal leivale "jätku!". Nüüd muretsetakse sööja pärast ja öeldakse talle "head isu!". Kes vanasti leivatüki maha pillas, võttis selle jalamaid üles ja andis palale suud. Nüüd tuleb ette, et leiba loobitakse terve käär või kannikas saadetakse jäätmehunnikusse. Ega toit meie päevil ometi nii odav ole, et ainult puudus ja tühi kõht inimesele leiva hinda meelde tuletaksid! 7 ET LAUAL LÕHNAKS VÄRSKE RUKKILEIB Eestlaste peamine toit läbi aegade on olnud rukkileib. Leiva vastu tundsid meie esivanemad sügavat austust, sest see sai lauale üksnes suure töö ja vaevaga. Leib oli püha ja ta on meist vanem
annaabi.ee 
