Ahja külmas vees tegi algust ja esimesed edusammud ujuma õppimisega. See oli üks pöördepunkte ta elus: enne umbes 11 aastaseks saamist ta kartsin vett ja keeldus suplema minemast rohkem kui paar korda suve jooksul, kuigi ema oli viinud teda Pärnusse mere äärde ja Elvasse järve äärde. Eostes aga sai veekartusest (keegi arvas, et see algas sellest, et ema teda titapõlves üritas külma veega "karastada") jagu ja pärast seda ei ole ta enam külmetushaiguste käes kannatand. Kui enne oli haiglane ja kidur, muutus nüüd terveks ja pole seni tunnud suuremat põhjust tervise üle kaevata, olles selkombel ühtaegu nii hoiatav kui julgustav näide külma vee mõjust noorele organismile. Maal veedetud suved tähendasid ka, et ta tegi koos teistega maatööd ja nägi oma silmaga tollase kolhoosielu tragikoomikat, mis on eesti kirjandusse ehk kõige jõulisemalt jõudnud Heino Kiige "Tondiöömaja" ja Viivi Luige
Mina ei usu, et vana tõesti nõnda mõtles. Ta ainult ütles nõnda, sest ta tahtis meid, maksku, mis maksab, riidu ajada, sest see on talle tähtjas. Mis siis viga ilmas elada oleks, kui koolipoisid ja koolmeistrid teeksid pooleks. Näeme meie klassis vähem vaeva kui koolmeistrid, aga kas vana meile ka palka maksab? Või annavad koolmeistrid pisutki omast palgast meile? Ja mis see neil maksaks öelda: ,,Sähke, poisid, siin on ka teile pisut, sest oleme üheskoos vaeveld ja kannatand; igaühele natukene." Mis sa arvad, et mõni poiss hakkaks nurisema, kui ta saaks pisut vähem kui koolmeistrid? Niisukest lolli pole terves kooliski. Sest koolmeister peab loomulikult rohkem saama kui koolipoiss. Või arvad sina teisiti? Miks sa vaikid?" ,,Muidugi, sul on õigus," oli Indrek nõus. ,,Olekski pöörane, kui mitte minul siin õigus poleks." rääkis Tigapuu nagu südametäiega. ,,Sest ega terve ilm veel pole hulluks läind, et koolipoiss ja koolmeister peaksid ühetasa saama
annaabi.ee 
