naisterahvas, ent mitte variser. Ei tema keelanud ilmalikele inimestele nende patusevõitu napsirõõmegi. Vastupidi. Kui keskajal keegi Läänemeremail reisi ette võttis ja sõprade- omastega hüvasti jättis, peeti kiiduväärt kombeks mõni napsike "Gertrudi armu" reispassiks ära juua, et pühak austatud saaks ja oma õnnistavat hoolt reisijale näitaks. "Gertrudi armu" joodi ka lepituspidudel. Tal olevat olnud võime rotte ja teisi kahjureid käskida ja juhtida. Sammuti oli kangurite eestkostja. Nüüdseks üsna unustatud naispühak kuulus keskajal katoliiklike "hädasaitajate" hulka. Temalt oodati abi ka taudide ajal. Gertrud Nivelles'ist suri märtsil 659. aastal ning kuulutati peatselt seejärel pühakuks. Tema kultus ei kujunenud üle euroopaliseks, vaid piirdus Põhja- Euroopaga. Kuna laevnikel eriti sageli ja pikalt tuli end kodunt vabaks võtta, pole imeks panna, et Tallinna
selles teoses on sümboolne. Autor kasutab maha kukkunud veinivaati, et ennustada tuleviku. Inimesed hakkasid aplalt jooma veini maast. Neid ei seganud see fakt, et nad jõid veini poriga. "Tänavasillutisele jäänud veiniplekkid meenutasid vereplekke," kirjeldab autor. Veini võrreldi verega. 9.6 Ristviited Greka mütoloogiale Madame Defarge kudumine on seotud Greeka mütoloogiaga. Antiikses Greekas kudumine on seotud kättemaksuga ja saatusega. Kolm saatuse õde esindatud kangurite ja õmblejatena. Üks õde keerutab elulõnga ja viimane lõikab seda. Madame Defarge kudumine määrab ohvri saatust. Saatust määrab raevukas talurahvas, aga Madame Defarge on viimase õe rollis. Ljudmilla Pranjuk 12 Vastandatud tegelased ja teisiku motiiv Dickensi romaanis "Jutustus kahest linnast"
annaabi.ee 
