Kangro loomingu tuuma otsitakse luulest. 1930ndatel ilmus kolm luulekogu 1935 Sonetid, 1937 Vanad majad, 1939 Reheahi. Kõik on olulised, neist tunda, et Kangro alles otsib oma käekirja. Alustab sonettidega, mingis mõttes juhuslik, natuke seotud tema uurijakalduvustega. Teemavalik ühelt poolt teadlik, samas rõhutas ise seda, et on unenäokirjutaja, st treeninud unenägude nägemise välja. 1945 Põlenu puud, alustab II loominguperioodi ja ühendab kaks perioodi omavahel. Kangrolikkus: Vormikultuuri teadvustamine on küll tähtis, aga mitte absoluutne. Pigem sisulised kvaliteedid, mis hakkavadki kangrolikkust märkima. Alates 1935 a kogust Sonetid peale on kangrolikkuse üks punkt ergas loodustaju natuke erispärase nurga alt sügavam paigatunnetus (elab kohtadesse sisse), palju motiive Võrumaalt. Edaspidi ka Tartu motiiv. Tunda ka legendide ainest, mütologiseerimine pole juhuslik ja Reheahjus jõuab see
+ kus võiks olla Kangro loomingu tuumsem osa? Traditsiooniliselt on asi kaldunud selle poole, et keset otsitakse Kangro luuleloomingust. Luuleloomingu suur hulk tähendab ka seda, retseptsioon sõelub midagi välja ja midagi jääb kahe silma vahele. Sõelutakse välja varasem ots ja pigem hilisem. 1935 "Sonetid" 1937 "Vanad majad" 1939 "Reheahi" Kolm luulekogu - kõik kaunis olulised, mingi oma käekirja leidmine toimub järk-järgult 1930ndate jooksul. "Vanad majad" leiab rõhuasetuse, kuhu kangrolikkus võiks asenduda ja "Reheahi" arendab selle välja. Lühidalt, mis see kangrolikkus oleks? + alustab sonettide kirjutamisega, aga mingis mõttes on see juhuslik ja natuke seotud tema uurijakalduvustega. Vormikultuuri teadvustamine on muidugi tähtis, aga ei saa ka öelda, et see oleks absoluutne ja et me peaks kogu retseptsiooni sellel kinnistama. Pigem ikka sisulised kvaliteedid, mis hakkavad kangrolikkust märkima. "Sonettidest"
annaabi.ee 
