lähedal Irus, kus end varjanud Arnold Sommerling, Eduard Ambose ja Osvald Piiri politseiga peetud tulevahetuses surma said. 7. detsembril Tallinnas, Vilmsi tänava majas nr. 50 end varjanud Georg Kreuksi, V. Bogdanovi ja Rudolf Pälsoni ning politsei vahel toimunud tulevahetuses said samuti kõik kommunistid surma. Jaan Anvelt pääses põgenema Venemaale. Kuid nii Anvelt kui Rudolf Vakmann sattusid hiljem Stalini põlu alla ja nad hukati. Valitsus otsustas anda kümnele mässu kangelaslikule mahasurujale Vabaduse Risti. Autasu said Johan Laidoner, Johan Unt, Hermann Rossländer, Rudolf Aaman (Aimla), Richard Brücker (hiljem Jaak Kõu), Rudolf Kaptein, August Keng, Alfred Klemmer (Kivinurm), Albert Pesur ja August Schaurup (Saarup). 1974. aastal avati Tallinnas Balti jaama juures monument nende mälestuseks, kes 1. detsembri riigipööret üritasid. Sammas lammutati 1990ndate algul. Rahva hulgas käis ringi nali, et see on maailmas ainus mälestusmärk, millel kõik ülestõusust
Siin on hiigelsuur vahe, ehkki see jääb tänapäeva mahajäänud, niinime-tatud "riigitegelastele" täiesti arusaamatuks. Meie riigimehed arvavad, et nad võivad riigi üles ehitada eranditult majan-dusele, tegelikult aga on riik iidsest ajast olnud ja on ainult selle tegevuse ja nende omaduste produkt, mis on pandud esmajärjekorras tahtesse säilitada liik ja rass. Need viimased omadused pole omased kaubanduslikule egoismile, vaid kangelaslikule voorusele, kuna liigi olemas-olu säilitamine eeldab tingimata indiviidide-poolset valmisolekut eneseohverduseks. Selles peitubki poeedi poolt välja-öeldu mõte: "ja kes oma elu andma valmis pole, see elu omama ei ole väärt". Valmisolek ohverdada isiklik olemasolu on vajalik, et säilitada liik. Siit on selge, et tähtsaimaks eelduseks riigi moodustamiseks ja säilitamiseks on eelkõige teatud ühistunde olemasolu, mis põhineb kuuluvusele ühesugusesse sugukonda ja liiki, valmisoleku
annaabi.ee 
