5. Kõrvuta loodusallegoorilist ja ritualistlikku lähenemist müütide uurimisel. Loodusallegooriline. Müüti peeti sümboolseks, st. see pole sõnasõnaline, vaid mõistutõde tähendamaks loodusnähtusi või kõlbluspõhimõtteid. Loodusallegooriline müüdikäsitlus lähtub uurimisel solaarmütoloogiast ja solarismist (Friedrich Max Müller) Ritualistlik. Ritualistlik näeb müüti kui riituse toime sõnalist vastet ja kangelaskujude tüpoloogiat (Jane Ellen Harrison, Lord Raglan).Cambridge´i õpetlased avastasid aastaringi viljakuse-kultust, loodusvaime, surevaid jumalusi ja muud sarnast. Siit sai alguse ritualismi valgumine üle kultuuri ka kirjanduse.Riitust peeti oluliseks. Välja oli kujunenud mall, mis eeldas kangelaseks olemist, üllast sugupuud, ebaharilikku sigitust või saamist, lapsetapu ohtu, pääsmist ja pagendust varases eas, täiseas
Ristiusu mõju on selgesti näha jutustavas runos "Lemminkäise surm". "Looja laevaretk" - üks vanem runo on töödeldud uuesti-luuletaja nõuete kohaselt. Tugevad piibellikud jooned ja kristlik tendents. Runo võib pidada legendiks. See on uus versioon igivanast Marduki ja Tiamati, Jahve ja Leviaatani või soomepäraselt kotka ja suure haugi, Väinämöise ja suure haugi võistluse müüdist. "Väinämöise kohtumõistmine" - otsene rünnak paganlike uskumuste ja kangelaskujude vastu. Rohkesti muinasjutuaineid sisaldub ka "Kalevipoja runos", mis on Lönnroti Kullervo- tsükli tuumik. Koosneb kirevaist motiivkildudest. Ükski teine vanadest soome kangelasrunodest ei ole lähem Islandis 12. ja 13. sajandil jutustatud suguvõsa-legendidele ja ühtlasi ka Skandinaavia lääneosades sepitsetud kangelaslauludele. Legendirunod Mõjutusi ka kaugemalt kui vaid Rootsi ja Venemaa, kuna soome noorukid reisid lõuna poole, et õppida Lääne-Euroopa ülikoolides
annaabi.ee 
