see manifesteerub 1950ndate jooksul, tuleb modernistlik kirjutamisviis, avaldub vabavärsis. 1940-50 pööret iseloomustavat põhipunktid: *Lepikul tuleb sisse vabavärss, *suuremat tähendust hakkab omama üksikkujund, *sageli ehitab ühe metafoori peale teksti üles. *võrreldes esimese raamatuga tuleb sisse kultuuriallusioone, hakkab suhtlema kutluuritekstidega, eriti Piibliga. 1960ndatel tugevneb radikaalne ja eksperimentaalne teema. ''Kangelaskalmistu'' rahvustraagiline taust, kokkupõimitud graafilise eksperimendiga. Tulevad esile piltluule katsed nii kodumaises kui ka pagulaskirjanduses. Lepiku luule on värviline. ''Kollased nõmmed'' kirjutab värvinimedega tekste ja tekstisarju. Visuaalne külg on tähtis. Jätab verbe vahelt ära. 170ndatel hakkab sissetöötatud esteetika rakendamine tugevalt silma paistma, hakkab süvenema vananemisega kooskäiv eleegilisus, luulekogude pilt on
4) teatav sarjaline iseloom süvendab loomingul, see et tekivad pikemad sarjad, muutub tekstiloome orgaaniliseks osaks 20. oktoober 2010 Ühelt poolt Eur 20. saj keskpaiga modernistlik kirjandus pigem kaugeneb rahvuslikkusest. See on pigem sellest teemast möödaminev. Pagulaskultuur on rõhutatult rahvuslik. Lepikul saavad need kokku ja annavad väga huvitava kombinatsiooni. Teine asi, mis 1960ndatel tugevneb, on radikaalne ja eksperimentaalne asi. *K. Lepik "Kangelaskalmistu" rahvusliktraagiline taust on kokkupõimitud graafilise eksperimendiga. Ristid kõnelevad enda eest + tulevad esile piltluule katsed nii kodumaises kui ka pagulaskirjanduses Lepiku luule on värviline: "Kollased nõmmed". Kirjutab värvinimedega tekste ja tekstisarju. Visuaalne külg on tähtis, kas ta luulekeel on alati visuaalne? Selles mõttes ei ole, et nt B. Kangro võib maalida detailitundliku pildi Tartust, aga Lepik pildimaalimist sõnadega ei tee.
annaabi.ee 
