" Oma naiseliku vaistuga aimas Ahmatova ohtu ka revolutsioonis. Teda ei lummanud naiivsed ettekujutused revolutsiooni puhastavast mõjust, kuigi sündmus oli vaieldamatult laiaulatuslik, pakkudes meestele ahvatlevaid võimumänge ja kangelase aupaistet. Ahmatova ei uskunud hetkekski, et selline barbaarne mäss ja lihtrahva märatsemine väib avada ukse inimväärsemasse tulevikku. Tal puudusid igasugused illusioonid. Vaadates tagasi neile aastatele, kirjutas Ahmatova "Kangelaseta poeemi" (1940-1962). Karmilt mõistis ta selles hukka oma põlvkonna (ka iseenda), kes elas enne revolutsiooni muretut elu nagu noored ikka ega tundnud äraläheneva ohu märke. 1917. aasta revolutsioon pani paljud Ahmatova sõbrad ja mõttekaaslased raske valiku ette kas jääda kodumaale või minna ära, kuni veel saab. Ahmatova jaoks oli lahkumine Venemaalt välistatud, kuigi ta tundis Euroopat, oskas keeli, tal oli seal tuttavaid ja sõpru. Ahmatova ei
Elas saksamaal Weimaris, itaalias ja prantsusmaal. Pariisis õppis maalikunsti. Tagasi Inglismaal, pidas Londonis ajakirjaniku ja karikaturisti amtit ajakirjale ,,Punch". Looming: ,,Snoobide raamat" . Snoob on inimene, kes peab ennast tähtsaks ja targaks, kuigi tema tarkus piirdub kesise haridusega. Satiir tähendab kellegi ülenaermine (inim pahesi väljatoomine) Olulisim teos: ,,Edevuse Laat" (,,Vanity Fair") Romaan ilma kangelaseta, tegelasteks vastandliku taustaga Amelia ja Rebecca. Põhiprobleemiks on teoses elus läbilöömine ja ,,haljale oksale" jõudmine hoolimata sellest, et ümbritseval ,,edevus laadal" soovivad seda kõik teisedki. Peategelastest premini õnnestub see eluraskustes karastanud Becky, kuna turvalises kodus üleskasvanud Amelia jääb abituks ja nõrgaks. Gustave Flaubert [güst'aav flob'eer] (12. detsember 1821 8. mai 1880) oli prantsuse proosakirjanik