Õrn oranzikas varjund tüdruku näol on peegeldus kübaralt, mis ilmestab muidu üsna tuhmi nahatooni. Foto 4. Johannes Vermeer ,,tüdruk punase kübaraga" (1665) Nägu ilmestavad ka pisikesed, aga suure tähtsusega valguselaigud kõrvarõngastel, ninal, silmal ja huulel (foto 5). Foto 5. Tumepunase kübara äratab elule helepunane ning oranz varjund selle ülaääres ning tume violetne vari kübara äära all. Rüü kangavoldid on esile toodud erinevate siniste värvivarjunditega, millele annab lõpliku elavdava joone jääsinine toon seal, kuhu valgus kõige intensiivsemalt peegeldub. Vermeer kasutab varjukohtades rohekaid toone (näiteks tütarlapse näol ja käel) ning et varje veelgi sügavamaks muuta, võtab juba pealekantud värvi kohati maha ning seda kasutab ta näiteks säravvalgel detailil tüdruku kaela juures, mis on maalitud esile toomaks nägu ning ilmet.
poeg; Maia järgi sai maikuu nime ning maikuul 1482. aastal abiellus Pierfrancesco de' Medici Semiramide d'Appianoga. Mercurius kannab oma tiivulisi saapaid ning kasutab oma caduceus't (saua, mille ümber keerduvad maod), pilvede eemalhoidmiseks, et miski ei varjutaks Venuse aia igavest kevadet. Mercuriusest paremal poolel on Venuse kaaskond - kolm graatsiat, kellel on Botticelli täiuseni viinud stiili, kus laineline joon on ülim. Tema põimunud käed, keerukad kangavoldid, lendlevad juuksed, terava kujuga näod, pikad kaelad, kurvikad kõhud ja saledad pahkluud kujutavad renessansiaegse Firenze naiseliku ilu ideaali. Pildil domineerib Venus ehk armastuse jumalanna ning ta kannab Firenze abielunaise iseloomulikku rüüd, mis viitab maali pulmateemale.Venuse parem käsi on üles tõstetud nagu õnnistamiseks. Ta on ka siin astroloogilise sümbolina kui aprilli ehk kevadkuud valitsev planeet