Ja viha salvab ta kanda. Mu mõte läbistab pilkase öö, Kuulen sammusid koiduhooste. Üle vaenlase peade kokku lööb Rahva põleva viha rooste. Kas tunnete, kuidas võpatab maa Iga vaenlase jalaastet? Veel võitlusse kord! Ju küllalt saab, Oo Eestimaa verikastest. 2. Esmamulje luulekogust on nukker. Olen ise kuulnud oma esivanemate lugusid sõjaajast ja selle koledusest. Lugedes kangastusid ka pildid silme ees, lugudest mida kuulnud olen. Kurb lugeda ahastusest ja surmast luule ridadesse panduna. Selline hingestatus ja lein, samas ka väike lootuse kübe hinges, et kord see kõik lõpeb. 3. Luulekogus on üks pühendusluuletus noortele langenud sõduritele. Neid ülistav ja sangariks tegev luuletus. Tänu selle eest, et nad surid kodumaa eest võideldes. 4. Tegemist ei ole autori enda teosega, vaid on kokku pandud luuleliidu poolt. Valitud
Vooras ajas ta iiles, nad raputasid unepuru kuuelt, sidusid sandaalid jalga, votsid saua kiitte ja asusid teele. Vooras oli terve piieva tujutu, jagas karjusele jiirske korraldusi, lasi tal kOTcimaha jiiiida ning endale sada sammu tagapool jiirgneda, kOTcijiille kiisutas karjuse kondima kaugel enda ees.Keskpiieval kiiskis ta karjusel end seljas kanda. Karjus talus koike kannatlikult ning leebe ilme tema niio!t ei kadunud ka koige kumavamatel hetkedel. Ta oli teel, kuid samas ka iira, endiselt kangastusid tem a silme ees lugematud maailma teed, radade algused ja lopud. Endiselt elas ta liibi koikide maailma teekiiijate motteid ja tundeid. Seeranci kulges ruumis, kuid karjuse vaim viis ta riindama ka ajas - ta kondis koos inimestega, kes olid elanud sadu aastaid tagasi. Miilestuski neist oli maa pealt kustunud, ammu tallasid nad taevaseid radu. Karjuse teekaaslasteksolid kaupmehed ja vagabundid, pillimehed ja kiisitoosellid, riiiitlid ja kuningate kiiskjalad, maadeavastajad ja mui-
Ja ei aita mingisugune vastupanu ega rahustamine, ihuliikmed ei võta sind lihtsalt kuulda, see on kõik. ,,Seep see on, kui inimesel on nii pikad jalad," lausus ta endamisi. Aga lõpuks tundus; nagu kanduks värin kogu kehasse; siis ei öelnud Indrek enam midagi, pani ainult tähele, kuidas see kõik sündis. Et seda oleks parem teha, puges ta alltoas eesriide taha ja istus seal oma kastile, kuhu jäi tükiks ajaks, toetades selga vastu seina. Kogu see aeg, mis ta seal istus, kangastusid mingisugused sündmused, liigutused, näoilmed ja kuuldusid nagu mingisugused tuttavad hääled, aga see kõik sündis nii pöörases tempos ja nii uduselt, et kõrvus tekkis paljas kohin ja silmis valus virvendus. Naljakas, hirmus naljakas oli see... Ramilda, Rimalda, Darilma, Radilma... Ei midagi nii naljakat pole Indrek kunagi varemalt tundnud. Ah jaa! Seal surnuaia nurga juures kuuskede all pimedas, kui kohises ülal tuul. Jah, võib-olla siis
annaabi.ee 
