poolt kirjutatud, aastatel 1872-1887. See iseloomustab väga hästi võitlust ristisõdijate ja lätlaste vahel. Seal, nagu ka paljudes teistes eepostes on jumalaid ja muud mütoloogiat. Karutapja on läti kangelane, kes on jumalate poolt välja valitud Lätit hukust päästma. Ta läheb oma kodust minema, otsima tarkusi kuulsa Burtnieki käest. Ennem sinna jõudmist satub ta nõidade sabatile, saab endale kaks tülikat vaenlast: nõid Spidala ja erak Kangari, saab endale tugeva ja ustava sõbra Puukandja. Veel võitleb ta eestlaste hiiu Kalapuisiga, keda meie tunneme oma eeposekangelase Kalevipoja nime all. Karutapja võidab selle võtluse ja nad sõlmivad rahu, ning lepivad kokku, et see võitlus jääb viimaseks eestlaste ja lätlaste vahel. Karutapja leiab ka oma armastuse- Burtnieki noorima tütre Laimdota. Siis varastavad sakslased Puutapja ja Laimdota ära ning Karutapja arvab, et nad petavad teda. Samal ajal
kasutatud daktülilist-trohheilist värsimõõtu, heksameetrit ja serbia kangelaslaulude rütmi. Karutapja on kirjutatud muinasjuttude ja muistendite põhjal, mille ainestiku A. Pumpurs ise muutis värssideks. Sisu kujundamisel pidi autor toetuma ainult enda kuuldud ja kogutud materjalidele, sest muinasjutte ja muistendeid , mida Lätis rohkesti leidub, ei olnud tol ajal veel trükitud kogumikena ilmunud. Eepose tegelaste nimed on moodustatud Läti kohanimedest: Lielvārde – Lielvārdis, Kangari mäed – Kangar, Aizkraukle linnus – Aizkrauklis jne. Arvatakse, et ka kangelase nimi on moodustatud Lāčplēši `Karutapja` talu nime järgi. Karutapja motiiv – kangelane, kes põlvneb inimesest ja emakarust, on pärit Lielvardest. Algselt kirjutas Pumpurs „Karutapja” eeltööna rahvaeepose loomiseks, kuid väljaandjate jaoks oli rahvaeepos sündinud ja see antigi sellise nime all välja. „Karutapjas” on lugulaulu põhiline idee: võitlus orjastajate vastu, rahva vabaduse eest
annaabi.ee 
