3 ELULUGU Bernard Kangro on pärit Võrumaa põlisest taluperest. Tema vanemad on mitu sajandit elanud Lääne-Võrumaal Urvaste ja Karula kihelkonnas. Kirjaniku enda uurimuste järgi ulatuvad dokumentaalsed tõendid suguvõsa kohta aastasse 1683, seega on tegemist ühe vanima eesti suguvõsaga. Rootsi revisjonilehtede andmetel tuli Antsla (Anzen) mõisale kuulunud Kangru talu peremehel Hindrekul tasuda mõisakoormiseid kangakudumisega ning sellest on tulnud ka suguvõsa perekonnanimi. Kangrode suguvõsa elas Kangru talus aastani 1761, mil siirduti Põdra tallu. Hiljem oli kirjaniku isapoolne suguvõsa elanud veel Boose karjamõisale kuulunud Käärike talus, kust Andres Kangro vanaisa Ruusa Tulp talumaade mõisastamise aegu välja tõsteti (Kruus, 2003: 11). Aga kõige reljeefsemalt Bernard Kangro esivanematest jäi mitte ainult lapse, vaid ka hiljem kirjaniku meelde vanaisa Jaan
Eri- töid võivad kultuurid omistada erinevatele sugupooltele, vanuserühmadele. Soolise tööjaotuse puhul jäävad meestele tavaliselt rohkem jõudu nõudvad tööd, aga sellel reeglil on erandeid. Naiste ülesandeks pannakse vahel näit kan- damite kandmine. On teada ka ühiskondi, kus naised moodustasid suurema osa sõjaväest (L-Aafr Dakhomee kuningriigis, P-Am Pima indiaanlased — maahari- misega tegelevad naised, kangakudumisega mehed. Sugudevahelises tööjaotuses eksisteerib 3 erinevat mudelit: 1. paindlik, meeste-naiste koostöö (paljud küttide-korilaste ühiskonnad. Tihti tehakse teise sugupoole tööd, nii poisse kui tüdrukuid kasvatatakse koos ja ei panda juba varakult erinevat tööd tegema). 2. range tööjaotus soo järgi (karjakasvatajad, intensiivne põllumajandus — mehed ja naised koopereeruvad oma töös harva, mehed teevad enamuse vä-
annaabi.ee 
