Revolutsioon toimus 1920ndate aastate keskpaigas seoses vaakumelektronlambi, maakeeli raadiolambi leiutamisega. Enam polnud vaja sädevahemike ega keerukaid generaatoreid, mis tähendas et saatjad muutusid kompaktsemaks ja lihtsamaks, samuti suurenes nende efektiivsus ja täpsus. Algas kommertsraadiojaamade lai levik, samuti oli eetris kuulda ka midagi muud peale moonutatud hääle ja telegraafipiiksude. [7] Kümmekond aastat hiljem tuli järgmine suur muudatus kui seni edastati signaali kandjalaine amplituudi moduleerides, siis 1933. aastal patenteeris Edwin H. Armstrong FM raadio ehk siis süsteemi, kus moduleeriti amplituudi asemel kandjalaine sagedust. Mõni aasta hiljem kasutati seda uudset süsteemi, mis vähendas moonutusi signaalis oluline teleülekannete jaoks, milleks seda ka kasutama hakati. [7] Järjekordne suur edasiminek toimus 1950ndatel aastatel leiutati transistor, mis hakkas asendama raadiolampe. Lisaks suurendatud töökindlusele (raadiolambid põlesid pika
signaal alla 5 kHz, siis mahub ju kogu signaal ehk kõik kasutatavad lainekompo- nendid 995 kHz ja 1005 kHz vahele. Seega juba sagedusega 1020 kHz kandelainel võiksime julgelt paralleelselt teise sisuga signaali edastada – kasutatavad lained ei kattuks ja neid saaks ilusasti vastuvõtjas eraldatult välja lugeda. Muidugi on kandelainele lisatav sisu enamasti palju keerulisem kui üks pisike laine ning lisaks muutub ta veel ajas, ent põhimõte jääb samaks: saatjas lisatakse infor- matsioon kandjalaine amplituudi muutmise teel ning vastuvõtjas saadakse see sig- naali komponentideks jagamise abil taas kätte. Siinkohal sai küll kirjeldus kiire ning ebatäpne, aga huvi korral uurige, see on päris põnev! Tõtt-öelda on muidugi AM-raadio juba üsna iganenud tehnoloogia. Täna- seks on pigem kasutusel niinimetatud FM-raadio, kus muudetakse hoopis kandva laine sagedust, mitte amplituudi. Ja juba varsti minnakse ilmselt kõikjal üle digitaal- sete signaalide edastamisele
annaabi.ee 
