nõuda. Paljud inimesed ei ole üldse poliitikaga kursis. Seepärast ongi hea, et otsuseid teevad ainult need, kes on sellel alal kompetentsed. Riik peab kaitsma ka nende kodanike huve, kes valimas ei käi. Nii et ka valimas mittekäinud kodanik võib valitsust kritiseerida. Tihtilugu kirutakse riigikogu, kelle meie, kodanikud ise oleme valinud, muretsetakse et nad ei kuula valijaid ja peavad silmas ainult omakasu. Aga võiks ju suhelda selle kanditaadiga, kelle oleme valinud, uurida, kuidas ta ametis hakkama saab ja näiteks kirjutada talle, kui ta on aidanud vastu võtta seadusi, mis näiteks perekonna olukorda halvendab. Nii et demokraatia on kõikjal meie ümber. Ta on olemas nii tööl, kodus kui ka mujal.
Lubati NSVL tegutseda ka väliskapitalil. See tähendas uute ettevõtete, eelkõige ühisettevõtete, rajamist. Maal lubati ka talude taastamist. Glasnost avalikustamispoliitika, lubati kritiseerimist. Esialgu piirduti keskkonna probleemide kriitikaga ja Stalini kuritegude kriitikaga. Kandus majandusest edasi ka poliitilisse ellu, toimus liberaliseerimine. Lubati erinevate liikumiste teke, millel olid ka poliitilised eesmärgid. Hakkasid toimuma ka valimised, reaalsed, mitme kanditaadiga. 1989 Rahvasaadikute Kongress. 2/3 valiti ja 1/3 määrati partei poolt. Olid reaalsed valimised. Ülemnõukogu pidi muutuma alaliselt kooskäivaks organiks, muidu käisid 2 korda aastas. Gorbatsov valiti kaudselt presidendiks. Kõrvale oli tekkinud terve rida liikumisi, millest arenesid välja erakonnad. 1990. aastaks muutus Kommunistlik Partei üheks parteiks teiste seas. Välispoliitikat juhtis E. Sevardnadze. Taheti läbi viia desarmeerimist. 1987. aastal
annaabi.ee 
