Õiguse personaalsus ja seisuslikkus: Erinevate seisuste jaoks olid erinevad kohtud ja õigused. Karistusõigusilk pool hindas tegusid seisusliku ja sotsiaalse aspekti järgi, nt: vabale mehele kallaletung oli tunduvamalt hullem kui sõltuvale. Ka kohut sai isikute üle mõista vaid kõrgemast seisusest isik. Arhailine õigus oli isikute ühenduse, mitte üksikisiku õigus ning üksikisik ei olnud üldse õiguvõimeline, vaid perekond ja suguvõsa olid õiguste kandijad. Keskajal olid seisuste õigused on määratud nende funktsionaalse positsiooniga ühiskonnas. Talurahva jaoks olid ühed seadused, rüütlitele teised. Mida kõrgemast seisusest, seda suuremaid õiguseid omati. Ülimaks õiguseks loeti keisriõigust, kuid sellega konkureerisid ja ka kohati vastandusid nii kanooniline õigus, linna- ja maaõigused ning rüütli- ja talurahvaõigused ning inimesed pidid elama mitme õigusallika segapuntras. Leges barbarorum: Ehk barbarite õigused
Igaüks on kohustatud absoluutset subjektiivset õigust silmas pidama ja seda mitte rikkuma. Juriidiline kohustus on vajalik käitumine, mida tuleb teostada vahetult või lõppastmes õigustatud isiku, s.o subjektiivse õiguse kandja suhtes. Vajalik käitumine peab tulenema objektiivsest õigusest. Juriidilise kohustuse realiseerimine seisneb mingis tegevuses, kuid selleks võib olla ka tegevusetus. 3. Õiguse subjektid. Õiguse subjektid on subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandijad. Isikud, kes osalevad õiguslikus elus ja õigussuhetes. Füüsiline isik on inimene ja juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt. Ainult inimene on õigustatud ja kohustatud. Objektiivse õigusega on kindlaks määratud, milliseid õigusi saab inimene omanda ja milliseid kohustusi tuleb tal kanda. Õigusvõime on inimese võime omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi. Teovõime tähendav inimese võimet oma tegudega omandada õigusi ja kanda kohustusi
annaabi.ee 
