Seni peamisteks peetud esteetiliste iluprintsiipide kõrval said võrdselt tähtsaks tehnilised, sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid. Rahvusvahelist tuntust aitas fuktsionalismil koguda Saksamaal 1919. aastal arhitekt Walter Gorpiuse poolt rajatud kunstiõppeasutus ,,Bauhaus" [5] Hoonete ehituses võetakse kasutusele uudsed materjalid nagu raudbetoon, teras, klaas ja kerged metallid. Ilmub täiesti uus arhitektoonika suurte kandeavade ja rippuvate konstruktsioonide näol. Eksterjööris hakkavad hooneid ilmestama ebasümmeetrilisus, mis ilmes juba juugentis, kuid nüüd on pindade ja mahtude proportsioonid täiesti korrapäratud ning neid rõhutavad veel avade kontrastsus. Välisfassaad muutub ühetaoliseks- kaovad kaunistused ning välditakse dekoori ning suureneb värvi (valdavalt valge) ja materjali faktuuri osatähtsus. [15] 1.7 Paide jaamahoone
Mitmed sellised süsteemid on säilinud. Keskaegsete elamute vahelaed olid harilikult puidust talalaed, keldri ja kangialuste korral kasutati sageli ka silindervõviga katmist. Samasuguse konstruktsiooniga lagesid kasutati peale elamute veel kõikide muude hoonetüüpidegi juures. Talalagi oli ehitatud väikeste vahedega asetatud neljakandiliseks tahutud palkidest, mis toetusid külgseintel asuvatele müüritaladele, mis omakorda toetusid paest konsoolide ridadele. Suuremate kandeavade korral kasutati ruumi keskel olevat ematala (ematalasid), mida toetati raidkiviposti(de)ga. Keldri ja ülemise korruse talalaed kaeti reeglina paeplaatidega, pööningul (ülemisel lael) lisaks sellele veel paksu mullakihiga. See oli keskajal nii tule- kui ka pommikindel konstruktsioon. Muudes kohtades olid talalae talad kaetud laudisega. Kangialuste pikkade käikude laed olid reeglina kaetud silinder- või servjoonvõlvidega, mis olid tihti varustatud
annaabi.ee 
