Nad kõik kardavad seda, mida nad ei tea. Kartes elus läbi kukkuda ning peljates mitteeksistentsi, ei anna nad omale puhkehetke selle nimel, et üldse mõelda, milleks või kuhu suunas nad jooksevad. Ehk ei olegi vaja. Inimene tundub olevat karjaloom ning liikuvat sinna, kuhu teised ees. Paremad jahimaad ja puhas vesi on alati kusagil ootamas. Et mitte oma arvataval missioonil läbi kukkuda, on liialdatud materiaalsus ja peata kanana ringijooksmine äärmiselt vajalikud. Kuigi võib üksikute aukude kaudu põigelda kõrvale ühiskonna normidest, oleme kõik pealt paistvas võrdsuses nii ebavõrdsed, kui olla saab. Valikuid ei anta, neid tuleb võtta. Kui inimestele valikud kandikul ette kanda, lähevad nad kisklema ja ebavõrdsus tõuseb lihtsalt järgu võrra kõrgemale, aga ei kao. Ikka ja alati jäävad nad kõike paremaks muutma. ”Paremaks”.
Juust legendaarse Homerose aegadel. Juust Trooja vaprate võitlejate sõduriratsioonis... nagu ei usuks, kuid väidetakse, et kiri ei valeta. Millal siis juust ilmus rahvaste toidulauale? Ligilähedastki aega on võimatu määrata, sest juba Sumeri iidsete templite friisidel on kujutatud episoodi juustu valmistamisest. Sellest on aga oma 6000 aastat tagasi. Heade asjade tekkimine on tavaliselt seotud legendidega. Nii on olemas legend ka juustu saamise kohta, mis kõlab nii. Araabia kaupmees Kanana, kes läks kaameliga kõrberetkele, lambamaost paunas kaasas päevanorm piima. Õhtuks olid kuumus, loksutamine ja lambamaos sisalduvad ensüümid muutnud piima tahkeks kohupiimaks ja vadakuks. Paunast juues üllatus kaupmees meeldivalt hapuka, janu kustutava vadaku maitsest, rammus kohupiim aga oli heaks kõhutäieks. Sellest ajast sai ka inimkonnale selgeks looduse ülim tarkus: piim kui kõige väärtuslikum toiduaine ei tohi raisku minna, ta konserveerib end ise, kui mujalt abi ei tule.
annaabi.ee 
