» «Ma tean ju neid teie öiseid käike.» «Musi, ma tulen kohe tagasi,» ütles ta saapaid jalga pannes ja avas juba ukse. Säde vaatas teda oma taksikoerapilguga nõutult keset tuba. Kell oli midagi üle kesköö, sest muusikavideod rohelisel ekraanil olid asendunud järgmise päeva kavaga. «Ma tulen kaasa!» Nad polnud juba mitu kuud koos linnas käinud. «Ei tule.» «Miks? Tulen küll. Me ei käi kusagil koos enam,» tõmbas Säde kiiresti öösärgi koos kampsuniga üle pea ära. Ta seisis viivuks alasti keset tuba. Hingeõhk auras. Ta kehal oli külmanahk, kui ta kapist kiiresti teksad võttis ja need veel kiiremini jalga tõmbas. Poiss vaatas seda ukselävelt ja ei öelnud midagi. Sest Säde oli otsustanud. Mõttetu vaielda. «Kumma topi ma panen?» oli vaidlus lõppenud. «Musta.» Poiss seisis T-särgis ukselävel, saapad jalas ja suitsetas. Kuigi Säde ei olnud see tüdruk,
tumedat lambavillast lõnga. Lõng kedrati kuni 1970. aastateni vokiga. Tänu villarasvadele oli sellisest lõngast kootud riideese osaliselt vetthülgav, mis tähendas, et seda sai kanda ka siis, kui kampsun märjaks sai. Ajalugu Pole selge, millal selliseid kampsuneid Arani saartel kuduma hakati. Saare elanikud on ilmselt sajandeid kandnud mõnd kootud kampsuni kohalikku varianti nagu Briti saarte teisteski piirkondades. Tõenäoliselt sarnanes see Guernsey kampsuniga. Arani saarte naaberregioonides Iirimaal kasutati üsna sarnaseid mustreid, kuid sealsed kampsunid erinevad arankampsunitest nii lõike poolest kui ka selle poolest, et need kooti peenemast lõngast. Ajaloolased on seisukohal , et tegelikult leiutati arankampsun oma praegu tuntud kujul 20. sajandi alguses ettevõtlike naiste poolt eelkõige müügi eesmärgil. Jämedam lõng ning lihtsam konstruktsioon võeti kasutusele töömahu vähendamiseks ja tootluse suurendamiseks. Legendid
annaabi.ee 
