dramaatilised ja lõbusad, tihti kirjutatud näidendlikus dialoogivormis. Ajaloo suhtes, mis Platoni tekstidele järgneb, on nad karjuvalt ebasobivad, puudub täielikult akadeemiline ballast. Platon on intellektuaalse vaimutsemise suurmeister. Ta nägi end eelkõige õpetajana, kes enda rajatud Akadeemias elava sõna kaudu mõju avaldas. "Sarnaselt Sokratesega tahtis ka Platon olla ennekõike õpetaja, teisisõnu mees, kes äratab inimesi iseseisvale mõtlemisele ja vabastab neid kammitsevaist eksiarvamustest". Platon lähtub Sokratesest, kuid möödub peagi oma õpetajast. Platon alustab mõistemääratlusest ning liigub edasi tunnetusteooriasse ja ontoloogiasse, eetikasse, psühholoogiasse ja pedagoogiasse, ühiskonnafilosoofiasse ja seadusandlusesse, esteetikasse ja kosmoloogiasse, lõpuks loodusteadusessegi. Maailm muutub tema haardes esimest korda kirjapandud sõna ajaloos filosoofiliseks süsteemiks.
Erinevalt Sokratesest ta kirjutas palju ja tema kirjutised on siiani säilinud. Ta ei olnud niivõrd filosoofiline „ämmaemand“, kes aitas teistel sünnitada vaid sünteesiv, tervikstruktuuri poole püüdlev filosoof. Ta kirjutas tihti näidendlikus dialoogivormis, ta ei esinenud seal ise kunagi tegelaskujuna. Ta on eemaldanud oma teostest iseenda. Ta tahtis olla eelkõige õpetaja ehk mees, kes äratab inimesi iseseisvale mõtlemisele ja vabastab neid kammitsevaist eksiarvamusist. Tal oli oma akadeemia, mis tegutses 900 aastat ja selle mõju teaduse arengule on olnud tohutu. Tal oli kindel moraalne hoiak. Tema mõistuseteenimine muutus peaaegu, et koomiliseks. Platoni õpetuse arusaam on, et teadmine on üldine ega sõltu vaatleja nägemisnurgast ehk subjektiivusest. Sest tõeline teadmine puudutab ideid, mis on inimteadvusest sõltumatud. Mittetõeliseks pidas ta meeleliselt kogetavat ehk empiiriliseks – teadmised tulevad meelte
annaabi.ee 
