Tänavu paigatud pilbaskatus ja värskelt valgendatud korstnad aitavad pildi nägu veel kirjumaks teha. Hoonel on midagi mõne hiigla-looma luukerest, millelt kullid liha juba ära on kandnud. Auahnust ei või Kremeritele sellepärast ette heita. Tal on ainult paar vana armastust: haruldased sigaripitsid, tuhatoosid, salvrätiku-rõngad ja taskunoad ning märksa odavama naisteenija asemel piltilusat prisket kammerteenrit ümmardajaks peab. Harilikult valib härra von Kremer hommikuseks jalutuseks kõige pikema teeharu - selle, mis karjamõisa viib. Teise, veidi väiksema tiiru ristleb Kremer õhtupoolikul ära. Seepeale järgneb päevakava huvitavam punkt: lehmalüpsi pealtvaatamine karjataras. Enne sängiheitmist loeb Kremer haigutades veel mõne veeru "Revalsche Zeitungit" ning paar peatükki raamatute raamatut, enamasti Saalomoni tarkust, sest muud kirjandust tal majas ei ole
viit meelt, et mitte midagi kaotsi ei läheks. Ja kuigi tal olid isa õpetused meeles, tundis ta siiski, et maitse ja loomus sunnivad teda pigemini kiitma kui hukka mõistma kuulmatuid asju, mis siin sündisid. Kuna d'Artagnan oli täiesti tundmatu härra de Treville'i õukondlastele ja teda nähti siin esmakordselt, siis tuldi temalt pärima, mida ta soovib. Selle küsimuse peale esitles d'Artagnan ennast väga alandlikult ja rõhutas, et ta on härra de Treville'i kaasmaalane, ning palus kammerteenrit, kes oli tulnud teda küsitlema, et ta härra de Treville'ilt paluks lühikese audientsi, mida viimane kergelt üleoleval toonil lubas parajal hetkel edasi öelda. D'Artagnan, esialgsest üllatusest pisut toibunud, hakkas meeste riietust ja nägusid veidi lähemalt silmitsema. Kõige elavama rühma keskel seisis pikk kõrgi ilmega musketär, kelle kummaline riietus üldist tähelepanu äratas. Ta ei kandnud praegusel silmapilgul univormi, mis muide
annaabi.ee 
