lakooniline ,,karm stiil" ning koloriidis värvierksus. 1960. aastaid peetakse Leili Muuga loomingu kõrgajaks. Maalile "Natüürmort kolme tulbiga" on iseloomulik teatav dekoratiivsus ja üldistatus, kuid tugevalt on tajutav kunstniku isiklik ruum tema tool, lauanurk ja kausike mis muudavad teose äärmiselt kammerlikuks. Orkester 1962; ÕLI, LÕUEND 149.5 X 160.5 CM Märts Tallinnas 1965; ÕLI, LÕUEND 87,5 X 105,5 HIND: 1 662 Lilled heledal foonil 1966. ÕLI, PAPP 25.5 X 26.5 CM ALGHIND: 250 "Kullerkupud" 1966; ÕLI, PAPP 36 X 25 CM HIND: 440.03 "Kohtla-Järve. Hommikune tööleminek" 1966; ÕLI, KARTONG ,,Kohtla-Järve. Tuhamäed." 1966; ÕLI, PABER Orhideed 1972; TEMPERA, VINEER50 X 70 HIND: 1225 Turbavedu Emajõe ääres 1973; ÕLI, PAPP 17X28,5 CM HIND: 375 Saaremaa keskpäev
,,Natüürmort kolme tulbiga" iseloomustab Muuga 1950. aastate lõpust alguse saanud maalilaadi, kus vormis domineerib üldistav ja lakooniline ,,karm stiil" ning koloriidis värvierksus. 1960. aastaid peetakse Leili Muuga loomingu kõrgajaks. Maalile "Natüürmort kolme tulbiga" on iseloomulik teatav dekoratiivsus ja üldistatus, kuid tugevalt on tajutav kunstniku isiklik ruum tema tool, lauanurk ja kausike mis muudavad teose äärmiselt kammerlikuks. Muuga on ka väga meisterlik lillemaalija ja see teos kõneleb juba kunstniku isikupärasest maalilaadist ning vabadusest mängida kujutatava motiiviga. Ta on kujutanud kõikvõimalikke aia-, metsa- ja põllulilli ning meelepärasemad on Muugale just punased tulbid. ,,Tema valgusega vahel vaikses, vahel rõõmsalt rõkatavas dialoogis olevad, enamasti lihtsad, aga vahel ka külluslikud ja piduliku lillepildid olid otsekui vastukaaluks Malle
põnevat uut ja vana stiili lihtsa ja staatilise cantus firmus'ega polüfoonialõigud vahelduvad värvikate orkestrivahemängude ja kohati ülivirtuoossete sooloosadega. Kõige moodsamas stiilis on Maarja vespri vaimulikd kontsertaariad soolohäältele ja basso continuo'le. Neis ooperlikult tundelistes lauludes kasutab Monteverdi rikkalikult helisümboolikat, võtet, mis iseloomustab kogu barokiajastu kompositsioonilaadi. Sellised konsertaariad olid mõeldud pigem kammerlikuks esituseks, aga tundeline soolostiil tuli aegamööda ka jumnalateenistuse muusikasse. Näiteks avaldas Monteverdi oma kuulsaima kaebeaaria ,,Lasciate mi morie" elu lõpul ka uue ladinakeelse tekstiga vaimuliku kontserdina. Monteverdi eristas oma kirikumuusikas kahte stiili vana polüfoonilist, uut tundelist ja kontsertlikku. Itaalia Kirikumuusikas eksisteerivad need kõrvuti barokiajastu lõpuni. Katoliku muusika kõige toretsevamat laadi võis kohata Roomas, Bolognas, Viinis ja Salzburgis.
annaabi.ee 
