kirikust poole kilomeetri kaugusel teiselpool Põltsamaa jõge. Põltsamaa kirikukihelkonnas asus toona seitse mõisat, Lilienfeld ja Lauw omasid mõlemad kahte ja olid ka teistest tunduvalt rikkamad. Lisaks elas Põltsamaal ka palju käsitöölisi, keda meelitasid sinna manufaktuurid. Nimelt rajas Lauw sinna vasekoja, tärklisevabriku, mitmeid nahaparkimistöökodasid, rohelise klaasi tootmise koja, portselanimanufaktuuri, aknaklaasikoja, millest hiljem sai peegelklaasikoda, ja Kammar-Oberpahleni klaasivabriku. Ka Hupel toetas esialgu oma kameralistlikest seisukohtadest lähtudes tööstuse ja vabrikute arendamist, millel ta arvas positiivse mõju olevat ka kohalikele talupoegadele, kuid alates 1770. aastatest, kui Põltsamaal ilmnesid tõsised majandusraskused, muutus ta palju skeptilisemaks. 1786. aastal, kui Lauw suri, algatati tema vara suhtes pankrotimenetlus ning see läks riigi kätte, mis selle Katariina II ebaseaduslikule pojale krahv Aleksei Bobrinskile loovutas.
ja muid - sonisid on maailm ju ammustki üleliiastegi täis, et neid küll mitte enam tarvis oleks pääle kasvatada ja segadust veel suuremaks teha,kuidas ta ju nüüdki on, et kui ühest Johansonist räägitakse, mitte ilma tähenduseta aru pole saada, missugusest Johansonist jutt on. Talunimest võib küll mõnda hääd nime pärida(saada) nõnda, et kui keegi Kammara Mart ehk Silla Toomas oleks, siis võtaks ta talukoha nime enesele liignimeks ja oleks tema siis Mart Kammar ehk Toomas Sild. Ehk kui seda ei taha, siis võtku ta enesele ühe või teise looma ehk looduse nime...." (Kurro, Kurro 1999). Nimede panek toimus mitmeti. Kas oli korraldajaks pooleks pastor, käsutati talupojad mõisa, kus nimed kirja pandi või käis külakubjas või kiriku vöörmunder talud läbi ja märkis soovitud nimed üles(Kurro, Kurro 1999). Mõnel pool olid asjaga tegelenud mõisnikud, teisal opmanid või kirikuõpetajad(Must 2000: 55). On nimestikke, millest selgesti kumab läbi
annaabi.ee 
