eest osteti enam kui kodu rubla eest, sellepärast oli ka raha seal igal pool halvema hinna peal kui Eestimaal. Hannus jäi mõttesse. Tema südames oli küll segadus, kuid mis tal üle jäi? Kui Raadi Villem tõtt rääkis, miks siis ka Hannus ei pidanud õnne katsuma minema? Tal oli kange mõistus kui ta ka tagantjärele kahju sai, siiski ei andnud ta kergelt järele. Ometi ei olnud ta armastust naise vastu kutsutada saanud. Teisel hommikul kostis üks võõras hääl õues. Tiiu tegi kambriukse lahti ja mõisa korratüdruk Mai tuli tuppa. Mai silmis oli meeleheide, kui ta nägi, et Hannus oli juba lahkunud. Ta rääkis, et Hannusele võib tekkida probleeme, kui ta KõrtsiPriiduga nõnda suhtleb. Eile õhtul tulnud käsk Priidut vahi alla saata ja üht võõrast hulgust otsima, kes rahvast maalt välja petta tahab. Ehmatunud Tiiu ei saanud algul sõnagi suust. ,,Halastagu jumal" , ütles ta vaid ja langes nuttes istme peale. Seni sõitis Hannus kõrtsipoolset teed edasi
Aga kas tahate teada, mis ma täa hommikul kuulsin?» 44 Ja sulaste näudelt äritatud uudishimu lugedes irvitas kubjas kavalasti, pani sõme suule ja üles tasemini: «Aga te peate suu pidama. Siin on jutt rü utel Kuunost, ja ma kardan, see ei mõsta nalja, kui tema saladused enneüii tarvis ilmsiks saavad.» Kubjas hakkas sosinal jutustama. Selle päva hommikul, mil rä agitud asjad südisid, oleksime võnud ausat kubjast lossihära kambriukse tagant leida, kus ta luurates ja kuulatades pea silma, pea kõva võmeaugu küge pani. Toas aga kõdisid kaks meesterahvast kõvuti edasi-tagasi. Üs neist oli umbes viiskümend aastat vana, kõge kasvu ja lahke, aulise näga. Teine oli umbes kaheküne viie aastane noormees, sirge, tugev ja painduv. Tema näu oli valge, nina peen, silmad pruunid ja elavad, juuksed ja vurrud tõmukad. Ta oli üeüdse kena noor rü utel, kelle väimus iga silma pidi rõ omustama.