President otsustas minna häälte suunas. Paar meetrit edasi kõndides tundis ta üht haisu. Mida kauem ta kõndis, seda suuremaks lehk läks. Oskaaro tahtis teada, kust see hais tuleb. Ta oli juba üsna pikalt kõndinud, kuni jõudis ühe kambrini. Kambri uks oli praokil ja üleni roostes. Ta lükkas ukse lahti ning kambrist sibasid välja kaks rotti. Üle terve Oskaaro keha jooksid külmavärinud. Ta sisenes kambrisse ettevaatlikult. Järsku sulgus kambriuks suure pauguga. Ta proovis seda lahti lükata, kuid tulutult. Õnneks meenus talle, et tal on tikutops taskus. Ta võttis tiku ja süütas selle. Toas nähtu oli šokeeriv. Tema ees rippus surnukeha. Oskaaro liikus vaikselt lähemale ning uuris laipa. Tegu oli Kolmandas Maailmasõjas osalenud piloodiga. Oskaaro läks veel lähemale, et näha sõduri nimesilti. Seal seisis Kaspaaro Leonardo. See nimi ei öelnud Oskaarole midagi. Järsku silmas ta sõduri vööl relva
teisega juba paari tunni aja eest linna sõitnud ja trahteri nime üles andnud, kus nad olevat, kui Hannus peaks tulema. Ta mõtles natuke aega, laskis siis endale korteri nime üles seada ja sõitis oma hobusega linna poole. Jõudnud pärale, istus mitme mehe keskel üks võõras mees, ,,Venemaalt tulnud isand", kes hakkas seletama pikalt ja laialt kui suurepärane pakkumine talle antud on. Priidu aitas kõrvalt nii hästi, et ta unustas õue vaadata. Korraga läks kambriuks lahti. Sisse astus kohtuliige, kes küsis võõra ,,isanda" passi. Tuli välja, et ei olnudki venelane, vaid eestlane kihelkonna valla endine rätsep ja hulgus. Üllatus missugune! Ja Raad Villem ei olnud Hannusele seda kirja saatnud, vaid see oli nende kahe mehe kätetöö, millega nad tahtsid teda lõksu püüda. Kui mõsjakubjas Pärtel oli samuti kohale jõudnud, andestas ta Hannusele, et ta teda ei uskunud ja Hannus ise palus andeks, et ta selliselt turtsunud oli.
annaabi.ee 
