Ta ei kannata kergetel liivmuldadel ka veepuuduse all, kuid siiski annab parimat saaki vaid hästi toitainete- ja lubjarikastel keskmise raskusega saviliiv- ning hea õhureziimiga liivsavimuldadel. Lõuna-Eestis on kirside jaoks head nõrgalt leetnud liivsavi- ja saviliivmullad, mis on kujunenud lubjavaesel punakaspruunil moreenil ja on happelised ning huumusvaesed. Põhja-Eestis tuleks valida kirsi jaoks sügavamapõhjaline tüseda künnikihiga kamarkarbonaatmuld, mis on lubjarikkas. Sobib ka parasniiske liivsavimuld. Lääne-Eestis ja Saaremaal tuleb rajada kirsiaed kamarkarbonaatmuldadele. (Jaama 1976) Kui muld kirsipuid peetakse happesuse suhtes tundlikeks: neil langeb saaks ja juurdekasv jääb nõrgaks. Neile sobib muld, mille pH on 5,6...6,5. Lupjamiseks kasutatakse Eestis peamiselt mageveelubisetteid, nn. Nõrglupja, mis sisaldab kaltsiumkarbonaati keskmiselt 98%, või põlevkivi tuhka, milel lubjasisaldus on 35...40%
killustatult paljudes metskondades, eriti levinud Kagu- ja Lõuna-Eestis. Pindalalt on jk kasvukohatüüp kolmandal kohal ms ja ph kasvukohatüübi järel. Sinilille kasvukohatüüp (sl) Kasvukohatüüp on levinud lainjatel moreentasandikel, oosidel, voortel jt. positiivsetel pinnavormidel. Mikroreljeef on tasane kuni nõrgalt lainjas. Mulla lähtekivimiks on kollakashall karbonaatne liivsavi- või rähkmoreen. Muld on viljakas, tüüpiline keskmise sügavusega kamarkarbonaatmuld (K''') või leostunud kuni leetjas kamarkarbonaatmuld ( KO; Kor kuni KI). Lõimiseks on saviliiv või liivsavi. Organogeenne kiht väga õhuke (kuni 2 cm), sest lagunemistingimused on head. A1 horisont on tüse, kuni 25 cm, hea struktuuriga ja kõrge huumusesisaldusega. Mullareaktsioon peaaegu neutraalne (5,5 kuni 7,0). Niiskusastmelt on mullad värsked, kuigi põhjavesi enamasti sügavamal kui 2 m. Kergema lõimisega ja suurem
annaabi.ee 
