loobuks oma õpetusest, kuid Luther lausus oma kuulsa ‘siin ma seisan ja teisti ei või.’ Keiser andis välja edikti Lutheri arreteerimiseks, kuid keisrivastane Saksi kuurvürst varjas teda. Lutheri suhteliselt mõõdukale kirikule lisaks tekkis arvukalt radikaalseid sekte (anabaptistid jt). Saksamaal puhkes segaduste ajastu, kus omavahel põimusid usutülid, talupoegade ja linnapööbli ning mitut masti radikaalide mässud ja Itaalia sõdade mõju. 1536. aastal pani J. Calvin aluse kalvinistlikule suunale reformeeritud kristluses. 1541 võttis võimu Genfis – kalvinism levis Madalmaadesse, Prantsusmaale, kus neid tuntakse hugenottide nime all, ja Briti saartele, kus neid nimetatakse puritaanideks. Teatava lahenduse tõi Augsburgi usurahu 1555 aastast, mis fikseeris printsiibi: cuius regio eius religio. Protestantism võitis valdavalt Põhja-Euroopas, Lõuna-Euroopa jäi katoliiklikuks. Reformatsioon ja Prantsusmaa vastutegevus (liidus Türgiga) tõkestas Habsburgide
Aadlikud polnud just kõige paremates rõivastes, kandes pesusametist ülikondi, mis Brüsseli õukonnas kutsus esile pilkeid que les gueux (pr ,,nagu kerjused"). Madalmaade vabadusvõitlejate üldnimetuseks kujuneski ,,göösid", mida viimased uhkusega kandsid. Augustis 1566 levis üle kogu maa ulatuslik pildirüüste: enam kui 5000 kirikut ja kloostrit puhastati: võidmissalviga viksiti saapaid ning armulauakarikatest joodi gööside terviseks. Antwerpeni sinod pani samal aastal aluse kalvinistlikule riigikirikule. Niisugune areng Madalmaades polnud kaugeltki mitte see, mida Felipe II oli taotlenud. Kui ülemasehaldur Margarete oli valmis rahu sõlmima, siis Felipe II mitte. Mässu saadeti maha suruma Alba hertsog Fernando Alvarez de Toledo 10 tuhande mehelise Hispaania sõjaväega. Alba hertsog oli veelgi fanaatilisem kui kuningas, leides, et ,,Madalmaid saab valitseda vaid timukakirve ja tuleriida abil." Saanud tagasiastunud Margarete asemel ülemasehalduriks, asuski ta oma kavatsusi
annaabi.ee 
