» «Härra,» tähendas naaber, «kas te ei leia, et magister Jacques Charmolue on väga maheda näoga?» «Hm!» vastas Gringoire. «Ma ei usu mahedusse, kui tegemist on kokkupigistatud ninasõõrmetega ja kitsaste huultega.» Siin sundisid naabrid rääkijat vait olema. Kuulati parajasti tähtsat tunnistust. «Armulised härrad,» seletas keset saali seisev vanaeit, kelle nägu nõnda riiete varju oli kadunud, et ta jättis liikuva kaltsuhunniku mulje, «armulised härrad, see mis ma teile ütlen, on sama tõsi nagu see, et ma siin seisan, mina, Falourdel, kes ma nelikümmend aastat Sant- Micheli silla juures olen elanud ja korralikult kõik oma üürid, maksud ja rendid maksnud; minu uks on vastu värval Tassin-Caillarfi maja, mis asub jõe ülemjooksul. Nüüd olen ma vilets vanaeit, kunagi varem olin aga ilus plika, armulised härrad! Mõni aeg tagasi öeldi
,,Tiina, miks sa nutad? Mis sul viga?" Ka ema astus ligi ja rääkis: ,,Ä'ä ole rumal, Tiina, et sa usud, mis härra Paas räägib. Jumal elab, Jeesus Kristus elab ja inglid elavad ning sina saad terveks, aga ainult siis, kui sa usud, kindlasti usud." Alles nüüd taipas Indrek äkki kõik ja juhmilt ning nõutult vaatas ta kord lohutavale emale, kord nuuksuvale lapsukesele. Kössi langes ta oma põlvedel seal kaltsuhunniku otsas, nagu oleks ta ise mõni vana professor, kes pole leidnud kolmekümne aastaga taevast, ja silmad tõusid tal tulvil vett täis. Sest lapsukest vaadates, kelle viletsad jalakesed nii imelikult ja armetult kõveras, viirastus tal äkki silmis keegi teine kuski värskel mustal mullal roheliste kartulivarte kõrval. Ka selle jalad olid tol korral samuti, kui nad paistsid jämeda mullase seeliku alt. Siis polnud Indrek
annaabi.ee 
