rannajärvedes. Kloriidide hulk on suurenenud ka reostunud järvedes. Rabajärvedes on valdaval kohal sulfaatioon. Järvede vee mineraalainete kontsentratsioon on väga varieeruv. Kõige madalama üldaluselisusega on raba- ja liivikute järved ning kõike kõrgema üldaluselisusega Pandivere kõrgustiku allikalise toitumisega järved. Tavaliselt on järvede vee üldaluselisus süvakihtides kõrgem kui pinnavees. Tähtis vees olev mineraalaine on ka kaltsium. Kõige kaltsiumivaesemad on raba- ja liivikute järved, kõike kaltsiumirikkamad tugeva läbivooluga moreenmaastiku järved. Kaltsiumikarbonaadid omavad olulist osa veekogu keemilises puhversüsteemis- stabiliseerivad vee aktiivset reaktsiooni ja seovad vette sattuvad fosforiühendid. Antud protsess pidurdab järvede eutrofeerumist, kuna osa fosforit viiakse aineringlusest välja. Samuti on väga varieeruv ka järvede vee orgaaniliste ainete sisaldus. Kõige madalam on
kõige kõrgema üldaluselisusega Pandivere kõrgustiku allikalise toitumisega järved. Väga kõrge üldaluselisus on ka Narva soojuselektrijaamade tuhaheiteveest kujunenud Rohelistel järvedel. Üldreeglina on järvede vee üldaluselisus sügavkihtides kõrgem kui pinnavees, seda eriti tugevasti kihistunud sügavates järvedes. Järgmine tähtsaim vees olev mineraalaine on kaltsium, mille sisaldus jääb 0,470 mg/l piiridesse. Kõige kaltsiumivaesemad on raba- ja liivikute järved (Loosalu ja Nohipalu Valgjärv) kõige kaltsiumirikkamad tugeva läbivooluga moreenmaastiku järved (Liinijärv, Kariste jt). Palju kaltsiumi on ka endistes merelahtedes. Kaltsiumkarbonaadid omavad olulist osa veekogu keemilises puhversüsteemis, stabiliseerides vee aktiivset reaktsiooni ja sidudes vette sattuvaid fosforiühendeid. See protsess pidurdab järvede eutrofeerumist, sest osa fosforit viiakse aineringlusest välja.
annaabi.ee 
