Teated mündileidudest: hiiekohad, ohvriallikad Etnograafilised teated Lääne-Eesti ohvrileidudest: klaasikillud, naelad, hobuserauad. Pühapaikade „vanus“, st tagasiulatuvus ajas Arheoloogilised kaevamised/leiud: noorem rauaaeg (9-13 saj) Seos asulakohtadega, mis tekivad viikingiajast (9 sajandist); osa varasemaid hiis- kalmeid jäävad edasi Usundilooline analüüs: esivanematekultuse taandumine riitustes esimese aastatuhande keskpaiku pKr – riitused kalmetelt teistesse paikadesse. On toimunud suur murrang muinasuusundis, kuni selle ajani on olnud kalmed väga tähtsad riitusepaigad. Potensiaalsed pühapaigad: Looduses on sobivaid kohti küllaga. Külade ümber on mõistlik hulk potensiaalseid hiiepaiku, mõnes külas neid ei olegi. Piirkondlikud erinevused ja nende taust: Meresidusad alad – kuni Pärnumaa, Järvamaa ja Virumaani Sisemaa – alates Viljandimaast ja Tartumaast Nende alade vahel on sooalad.
Kui haual kasvas puu, siis anti minnes- tulles puule kätt, pannes käe puu vastu. Tänapäeval annavad veel kõige vanemad inimesed ka ristile kätt. Külakalmed pärimuses Pärimuses on kalmed sakraalne ruum, teispoolsusega seotud ruum. On nägemisi, üleloomulikke kogemisi kalmetega seoses. Kalmetel on nähtud ka vaime. Uuematel kalmistutel on vaimud enamasti inimkujulised (kas selgelt nähtud inimkujud või lihtsalt valged inimesetaolised kogud). Midagi ei tohi kalmetelt ära võtta, vastasel juhul võib surnu hakata unes käima ja enda asju tagasi küsima. Üsna palju on pärimust oigavatest luudest, kui luud on matmata. Et matmata luud rahustada, on tarvilik maha matmine ning jumalasõna, palve lugemine ja haua peal laulmine. Seejärel saavad matmata luud rahu. Selle taga on aga teadmine, et luud on seotud surnuga, mitte ei ole lihtsalt asi (on olend). Teiseks variandiks surnute asupaigaga seoses on mingi teine ilm (Toonela, manala,
annaabi.ee 
